Sa oled siin

Heraldikanõuded. Meelespea heraldilise sümboli koostajale

Heraldika on üks visuaalse kommunikatsiooni vorme, mille algus ulatub tagasi keskaega. Toona võeti kaitsekilbi olev pilt kasutusele isiku tuvastamiseks. Vapikilbi kasutuskeskkond ja kilbipildi kujundid on muutunud, kuid kilbipildi funktsioon ja kujunduspõhimõtted on jäänud samaks. Sajandite kestel läbi proovitud ja kinnistatud heraldika põhinõuete järgimine tagab lihtsa, arusaadava ja meeldejääva vapi- ja lipu kujunduse.

Siia veebiartiklisse on kirja pandud üldised tähelepanekud, mida vappide ja lippude koostamisel silmas pidada. Heraldikaseaduste ja tavadega põhjalikumaks tutvumiseks tuleb pöörduda erialakirjanduse poole. Kõrvalolevas lingikogust leiate mõned viited.

Sümboli väliskuju

Vapi aluseks on alati kilp. Vapikilbi kuju võib olla nii terav- või ümarapõhjaline, samuti klassitsistlik. Traditsiooniliselt võivad vapikilbi servad kaarduda ja sisaldada väljalõikeid, kuid tänapäevane disainikeel on põhjamaiselt lihtne. Omavalitsusvapid ei ole üldjuhul rombi- ega ovaalikujulised. Eestis ei ole tavaks kasutada omavalitsuste vappidel kilbiväliseid ehiseid – alust, motot, kilbihoidjaid, krooni ega muid ehise täisvapi kilbiväliseid elemente.

Lippude kuju võib olla klassikaliselt lailipp (lähedane kuldlõikele) või siis ruutlipp, kusjuures lailipu lehviva külje pikkus on seda suurem, mida lähemal ollakse tuulisele rannikule. Siiski ei ole heaks tavaks ületada lailipu pikkusega kahte lipu laiust. Püstlippe Eesti omavalitsused seni endale sümboliteks ei ole kinnitanud. Keellipud on kasutuses ennekõike merenduses ning seepärast neid omavalitsuslippudena tavapäraselt ei kasutata.

Värvid

Heraldilisel sümbolil kasutatavad värvused on heledad kuldne ja hõbedane ning tumedad sinine, violetne, punane, roheline ja must. Tava kohaselt nimetatakse heledaid toone metallideks, tumedaid emailivärvideks. Kuldse asendustoon on kollane ja hõbeda asendustoon on valge. Kilbikujund võib olla ka loomulikku värvi.

Heraldilised värvused on puhtad ja kirkad, nende toone ei eristata. Heraldilised värvused on tavapäraselt valitud värvispektri keskelt. See tagab värvuste maksimaalse eristumise üksteisest.

Heraldiliste sümbolite loomisel tuleb kinni pidada värvireeglist. Hea tava kohaselt kasutatakse sümbolil kahte värvi, vajadusel kuni kolme. Nelja värvi kasutamine ei ole lubatud.

Mis on värvireegel?

Värvireegl on heraldika üks põhireeglitest ning selle järgmine tagab, et kilbipildil olevad kujundid asetseksid alati kontrastsel värvil ja on seepärast hästi nähtavad.

Värvireegli kohaselt peavad metallid vahelduma emailidega. See tähendab, et kuldse värvi kõrval ei saa olla hõbedat; nende vahel peab olema üks email. Ja sinine, violetne, punane, roheline või must ei tohi paikned kõrvuti; nende vahel peab olema metall.

Lisaks juba nimetatud emailivärvidele on heraldilistel sümbolitel lubatud kasutada oranži ja verepunast. Eestis ei ole lisavärvuste kasutamine levinud.

Heraldiliste sümbolite ilmestamiseks kasutatakse ka kokkuleppelisi karusnahka jäljendavaid mustreid. Tuntuimad karusnahad on hermeliin ja oravanahk. Eesti riigiasutuste ja omavalitsuste sümbolite kujunduses ei ole karusnahku kasutatud.

Kontuurjoon vapikilbil on üldjuhul erinevate värvide puutejoont teravdav abijoon, mis ei oma iseseisvat tähendust ning mida ei kirjeldata. Põhinõue on, et kontuurjoon ei tohi moonutada vapi värve ja kujundeid. Kontuurjoone kasutamine vapikujunduses on põhjendatud vaid detailse vapikujutise trükkimisel. Digitaalsel ja reljeefsel vapikujutisel kontuurjoont ei kasutata.

 

Kilbipilt

Kilbipilt peab olema lihte ja eristama vapikandjat kõikidest teistest vapiomanikest. Kuna heraldilistel sümbolitel kasutatakse traditsioonilisi kujundeid, siis unikaalne kilbipilt tekibki alles värvuste ning kilbijaotuste- ja kujundite tervikkombinatsioonina. See tähendab ühtlasi, et tühja vapikilpi või vaid üht heraldilist kujundit (näiteks lõvi) ei saa keegi vapina kasutusele võtta. Siiski tasub hoiduda liialdustest. Iga element kilbipildil peab olema põhjendatud ja asendamatu. Lihtne kilbipilt tagab vapi universaalse kasutuse nii suure- kui väiksemõõtmelisena.

Sümbolid peavad olema üheselt arusaadavad ning nende kujunduses kasutatakse kilbijaotuseid ning heraldilisi kujundeid. Kilbijaotused ja auväärsed kujundid on ammendavalt defineeritud, nende suurus ja paigutus on kokku lepitud. Muude heraldiliste kujunduselementide valik on piiritu (alates kivikirvest lõpetades kosmoseraketiga). Siiski tasub meeles pidada, et heraldiline kujund on oma liigi üldesindaja, mitte konkreetne objekt. Kindla kujuta elemente (näiteks rändrahn) või väga spetsiifilisi kujundeid ei ole soovitav heraldilise kujundina kasutada. Hea tava kohaselt ei ole alfabeedi tähed, numbrid ega sõnad heraldilised kujundid.
 

Heraldikas ei liialdata! Kujunduselemendi või –elementide arv, suurus ja paigutus oleneb kilbipildi sõnumist. Reegel on, et üht asja või mõistet ei tähistata rohkem kui ühe elemendiga. Kõige meeldejäävam ongi ühe põhikujundiga kilbipilt. Vapilegendi „rääkimiseks“ vajame (põhjendatus!) aga mõnikord kahte kuni kolme kujunduselementi. Sellisel juhul tuleb hoolikalt kaaluda kujundite omavahelisi proportsioone ja paiknemist. Hea vapikujundus väldib heraldiliste kujundite omavahelist konkureerimist ning loob harmoonilise terviku.

Kujundid sümbolil peavad täitma optimaalselt neile varutud pinna. Servast servani ulatuvad vaid auväärsed kujundid. Auväärsetele kujunditele paigutatud muud heraldilised kujundid ei ületa kunagi auväärse kujundi suurust.

Kujundid paigutatakse vapikilbile reeglipäraselt, tavaliselt välja keskele või kilbipunktile. Dubleerivate kujunditega saab moodustada ka kujundigruppe (näiteks rondelid päisena). Kujundeid üldjuhul üksteise peale ei asetata (erandina auväärsed heraldilised kujundid). Elus- ja liikuvobjektid on reeglina vapikilbil suunatud edasiliikumise suunda ehk heraldiliselt paremale.

Kujundid on tasapinnalised, reljeefsust ja perspektiivi tähistavat varjutustega viirutust ei kasutata.

Kirjeldus

Sümbolite kirjeldamisel lähtutakse sümbolite kirjeldamise heast tavast. Kirjeldav tekst on lakooniline ning selles kirjeldatakse vaid heraldilisi kujuneid. Sümboli kirjeldusele ei lisata kujutiste tähendust selgitavat laiendit.

Mis on vapikirjeldus ehk blasoneering?

Blasoneerimise mõte on anda verbaalselt edasi täpne vapikirjeldus võimalikult lakooniliselt.

Blasoneerimise keel on terminoloogiline ja selle tähendus ei pruugi olla samatähenduslik igapäeva elus kasutatavaga. Blasoneerimisel ei kirjeldata kunagi ootuspärast tegevust, küll aga peab alati eraldi välja tooma ebatraditsioonilist. Blasoneeringus jäetakse täpsustamata ka vapikilbi kuju, kuivõrd see on ebaoluline vapikilbil paikneva seadistuse tähenduse suhtes.

Vapi- või lipukirjeldus peab olema sedavõrd täpne, et igaüks, kes tunneb heraldika termineid ja reeglistikku, võib kirjelduse põhjal joonistada korrektse sümboli. Kirjeldamisel lähtutakse kihilisuse põhimõttest aga ka heraldiliste kujundite hierarhiast.

Kirjeldamist alustatakse kõige alumisest kihist ning liigutakse välimise kihi suunas, seejuures:

  1. antakse selgitusi vapikilbi jaotuse, samuti värvijaotuse kohta;
  2. kirjeldatakse kilbipilti, alustades kõige olulisemast, välja südapunktis asuvast pildist. Kuivõrd auväärsete kujundite paiknemine on muutumatu, ei täpsustata seda. Teiste heraldiliste kujundite puhul tuleb tavaliselt täpsustada selle asukoht, kogus, iseloomulik olek ja värvus;
  3. kirjeldatakse auväärsel kujundil paiknevaid heraldilisi kujuneid;
  4. kirjeldatakse vapikilbi äärealal paiknevaid heraldilisi kujundeid.

Viimati uuendatud: 30. august 2017