Hoone ajalugu

Krahv Jakob Pontus StenbockMaja ehitusloo algus seostub asehalduskorra sisseseadmisega Balti provintsides 1783. aastal, kui Eestimaa- ja Liivimaa kubermange hakati tihedamalt liitma muu Vene impeeriumiga. Riigivõimu initsiatiivil ja rahalisel toetusel algas siin intensiivne kroonuehitiste planeerimine. Selleks otstarbeks määrati 1784. aastal igale kubermangule 20000 rubla aastas, kusjuures nõutavate ehitiste püstitamine pidi toimuma ajavahemikul 1785-1790. Muuhulgas planeeriti Tallinna ehitada uus hoone kohtuasutuste tarvis. Kohtuhoone plaanid koostas 1784. aastal kubermanguarhitekt Johann Caspahr Mohr.
 
1786. aasta suvel alustatud ja seejärel veel mitmeid kordi läbi viidud vähempakkumiste tulemusena nõustus 72 000 rubla eest 1787. aasta suvel kohtumaja ehituse lõpuks ette võtma Rootsi aadlisuguvõsast pärit Hiiumaa mõisnik brigaadikindral krahv Jakob Pontus Stenbock (9. X 1744-23. IX 1824), kes sama aasta 20. juulil ehitustegevust ka alustas.
 
Venemaa majandusseis oli aga samaaegselt sõja tõttu Türgiga halvenenud ning ametiasutuste ehituseks ettenähtud raha eraldamine Peterburist lõpetati. Selle tagajärjel ei suutnud kubermanguvalitsus ehitusettevõtja ees võetud lepingulisi kohustusi enam täita ja jäi tema ees võlgu. Poolelioleva maja oli valitsus sunnitud andma Stenbocki omandisse. Tingimustes, kus oli olemas odav tööjõud pärisorjadest talupoegade näol ning kohale toimetatud ka enamus vajalikust ehitusmaterjalist, otsustas krahv ehituse lõpule viia. Ta võis loota, et riik edaspidi hoonest huvitudes finantseerimist jätkab ja temalt tagasi ostab. Samuti võis brigaadikindral kalkuleerida hoone väljaüürimist ametiasutustele ja kohtutele. 
 
 
Toompea. Wilhelm Siegfried Stavenhagen, 1867Tõenäoliselt sai hoone valmis 1792. aasta alguses. Oletatava aastaarvu aluseks on asjaolu, et siis pantis Stenbock oma Hiiumaal asuva Putkaste mõisa 60 aastaks parun Ungern Sternbergile, mistõttu võib ka eeldada, et krahv võttis vastvalminud maja kasutusele oma linnaresidentsina. Senini Stenbocki majaks nimetatav hooneteansambel on pärast krahv Stenbocki surma kuulunud alates 1828. aastast haagikohtunik Paul von Benckendorffile.
 
Tegelikult oli hoone kauemat aega rüütelkonna kasutuses, kusjuures alates 1855. aastast on selles asunud Toomkooli pansion, seejärel müüdud 1873. aastal Eestimaa Rüütelkonnale. Seejärel kanti maja 1891. aastal Eestimaa Kubermanguvalitsuse nimele, kes võttis ehitise sada aastat pärast selle valmimist esmakordselt kasutusele kohtuhoonena. Pärast Eesti iseseisvumist läks hoonetekompleks 1924. aasta 8. märtsil riigi valdusse. Esimesel iseseisvusperioodil asus selles rahukohus, mille järgi ka tänav omale nime on saanud. Nõukogude võimu ajal on Stenbocki majas asunud Tallinna juriidiline kool, ENSV Ülemkohus, erinevad jaoskonnakohtud, apteekide peavalitsus, notariaalkontor ja Tallinna Pedagoogilise Instituudi kunstiklassid. 
 
Kuni 1987. aasta novembrini asusid hoones viimaste institutsioonidena Tallinna Oktoobri- ja Kalinini rajooni rahvakohtud, kes läbilaskvate katuste, pragunenud seinte, tuult läbilaskvate akende, külmunud veetorude ja kasutamiskõlbmatuks muutunud ahjude tõttu siit lahkusid. Kaarekujulises kõrvalhoones on 20. sajandil asunud erinevate ametiasutuste kõrval ka eluruumid, kusjuures viimased elanikud kolisid sellest lagunemisohtlikust majast välja alles 1980ndate aastate lõpul. 
 
 

Valitsuse ja Riigikantselei majaks

 

Hoone on kolmel korral olulisel määral ümber ehitatud: esimest korda siis, kui see kohandati ümber Toomkooli pansioniks, teist korda 1891. aastal siia esmakordselt kohtuasutuste paigutamise tõttu ning kolmandat korda, kui hoone renoveeriti Vabariigi Valitsuse ja Riigikantselei tarvis. 
 
Stenbocki maja renoveerimine 90. aastatel. Vasakul tänane istungite saal.Riigikantselei bilanssi jõudis varisemisohtlik hoone 1990ndate alguses, kuid alles 1996. aasta alguses hakati ehitist renoveerima. Kapitaalsed rekonstrueerimistööd said alguse lammutustöödest, kus pea kümme aastat tondilossina seisnud ja mädanenud ning varaste poolt laastatud hoone sissevarisenud katusekonstruktsioonid, kandevõime kaotanud vahelaed ja amortiseerunud siseseinad tuli suuremas osas eemaldada.
 
Renoveerimisel lammutatud laekonstruktsioonide ja vaheseinte tagant paljastusid mitmel pool peahoones seina- ja laemaalingud, kõige suuremas ulatuses tulid need krohvi alt välja II korruse keskmistes ruumides. Krohvpinnale kantud maalingu motiiviks oli näiteks II korruse keskteljel asuvas ruumis tammelehtedest ornament. Renoveerimise käigus kaeti maalingud konserveeritult taas krohvi alla, sest nende fragmentaalsuse tõttu ei olnud neid võimalik taastada ega eksponeerida.
 
Ümberehituse käigus uuendati suurem enamus katustest, siseseintest ja lagedest ning ka peaaegu kõik hoone akendest ja ustest, kuigi viimased valmistati renoveerimise käigus eemaldatud algsete eeskujul. Peahoone peatrepikoja I ja II korruse vahelises osas on kõik trepiastmete ja mademete paeplaadid asendatud uutega, II ja III korruse vahel aga säilitati olemasolevad. Ka III korruselt pööningukorrusele viiv puutrepp on suuremas enamuses säilitatud 19. sajandi lõpust pärineval kujul.
 
Nelinurkse peatrepikoja keskel on säilitatud läbi maja ulatuv šaht, kus enne viimast ümberehitust paiknes kaubalift ning mis on praegu pimeda ajal illumineeritud. 
 
Kogu ansambli taastamistööd jõudsid lõpule 2000. aasta alguses ning 23. veebruaril tutvustati seda esmakordselt ka ajakirjanikele. Riigikantselei ametnike esimene tööpäev selles 6795 ruutmeetrise tööpinnaga majas oli 26. juunil. Taastustööd läksid riigile maksma 69 miljonit ning sisustus 3,37 miljonit krooni. Vabariigi Valitsus pidas Stenbocki majas oma esimese istungi 8. augustil 2000. Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku peapiiskopi Jaan Kiiviti poolt läbi viidud hoone sisseõnnistamistseremoonia toimus 2000. aasta 6. septembril.
 
Üldprojekteerija - Kalle Rõõmuse arhitektuuribüroo
Ehitustööd  - Restor AS
Sisekujundus - Vaikla Disain (Argo ja Katrin Vaikla, Peeter Tambu, Angeelika Pärna, Raja Gonestov, Tiina Teng), konsultandid Leila Pärtelpoeg ja Mart Kalm 
 
 
 
Viimati uuendatud: 10. juuli 2017