Hümn

Eesti hümn

„Mu isamaa, mu õnn ja rõõm“ on ülistuslaul Eesti kultuurile, rahvale ja riigile. Sellega väljendatakse rõõmu ja uhkustunnet. Eesti hümni kasutatakse riiklikel tseremooniatel, spordivõistlustel või muudel avalikel üritustel. Hümni ei tohi teotada.

 

Hümni kujunemislugu

Patriootlik laul „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm“ kirjutati 1869. aastal esimesel üldlaulupeol ettekandmiseks. Esimese üldlaulupeoga tähistati pärisorjuse kaotamise 50. aastapäeva.

Eesti ülistuslaul kõlas laulupeo teisel päeval 19. juunil 1869. aastal. Selle kandsid ette meeskoorid üle-eelviimase lauluna. Kiiresti populaarseks muutunud laulu esitati peagi mitmesugustel rahvuslikel piduüritustel üle Eesti. Näiteks kõlas ülistuslaul ka esimese sinimustvalge lipu pühitsemisel Otepääl.

1890-ndate keskpaigaks oli „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm“ kinnistunud Eesti rahvushümnina: V üldlaulupeol esitati seda püsti seistes ja paljastatud peadega, 1896. aastal nimetas Postimees seda esmakordselt eesti rahva hümniks.

Omariikluse tekkimisel oli Eesti hümn juba sedavõrd kinnistunud, et seda ei hakatud muutma ega ka kehtestama. 24. veebruaril 1918. aastal avaldatud Eesti Vabariigi iseseisvusmanifest on ainus õigusakt, kus on osaliselt trükitud Eesti hümni tekst. Pärast Eesti okupeerimist hümn keelustati. Taasiseseisvumisel võeti Eesti hümn spontaanselt kasutusele.

 

Autorid

Eesti hümni sõnade autor J. W. Jannsen     Eesti hümni viisi autor F. Pacius

Laulu „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm“ sõnad kirjutas 1869. aasta algul eesti rahva ärkamisaja üks juhte Johann Voldemar Jannsen. Talle oli selle kirjutamisel eeskujuks Hiiumaa Reigi koguduse õpetaja Gustav Felix Rinne 1868. aastal ilmunud laul „Hioma- ehk issamaa laul“.

Mõlemad laulutekstid olid kirjutatud saksa päritolu helilooja Friedrich Paciuse viisile. Pacius komponeeris heliteose 1848. aastal Johann Ludvig Runebergi rootsikeelse oodi „Vårt land“ jaoks. Sellest oli kujunenud Soome rahvushümn.

 

Hümni kehtestamine

Eesti hümni ei ole õigusaktides selgelt kehtestatud ja isamaaline laul „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm“ on omandanud tavaõiguslikult Eesti hümni tähenduse.

Eesti lipu seaduses on sätestatud Eesti hümni kasutamine lipu heiskamisel Pika Hermanni torni.

 

Hümni kasutamine

Hümni lauldakse tseremooniatel ja ametlikel esindusüritustel. Traditsiooniliselt tõustakse hümni laulmise ajaks püsti, osutades sellega austust oma maa ja rahva vastu. Hümni laulavad kaasa kõik koosviibijad. Hümni laulmise ajaks paljastavad tsiviilriietuses meesterahvad oma pea ja vormikandjad tõstavad käe auandmiseks vormimütsi juurde. Hümni lõppemisel ei aplodeerita.

Tavapäraselt lauldakse hümni ürituse alustamiseks või lõpetamiseks. Kui samal üritusel esitatakse rohkem kui üht hümni, siis kantakse esimesena ette välisriigi hümn ja seejärel Eesti hümn; kui hümne lauldakse ürituse lõpus, siis kõlab Eesti hümn viimasena.

 
Viimati uuendatud: 7. september 2015