Eesti lipp

Eesti lipp on sinimustvalge ja seda kasutatakse rahvus- ja riigilipuna. Eesti lipu kasutamise õigus on igaühel.

Sinimustvalge lipu all on toimunud eestlaste rahvuslik ärkamine ja kultuuriline kasvamine. Sinimustvalge on muutunud eestluse sümboliks - rahvuslipuks. Sinimustvalge lipu all on ka võideldud ja võidetud kätte riiklik iseseisvus. Eesti Vabariigi loomisel kinnitati sinimustvalge riigilipuks.

Sinimustvalge Eesti lipp ühendab Eesti rahva ja riigi. Selle heiskamisega anname märku oma ühtekuuluvusest ja meile olulistest väärtustest. Eesti lipp on meie kõigi ühine lipp.

 



 

 

Eesti lipp koosneb kolmest võrdse laiusega horisontaalsest värvilaiust. Ülemine laid on sinine, keskmine must ja alumine valge.

Eesti lipu kuju ja värvid on määratletud Eesti lipu seaduses

Eesti lipu laiuse ja pikkuse suhe on 7:11, normaalsuuruses lipp on 105x165 cm.

Eesti lipu kujundus on aluseks Vabariigi Presidendi, Eesti mereväe ja kaitseministri lipule.

Ainus kasutuses olev erimärgiga Eesti lipp on piirivalve valdkonna lipp.

 

 

 

Järgmine lipupäev on 14. märtsil

Emakeelepäev on pühendatud ilusale eesti keelele ja seda tähistatakse luuletaja K. J. Petersoni sünnipäeval.  

Lipupäevad

 

Nutikas lipuaabits

Eesti lipu kasutamine on nüüd veelgi lihtsam! Valminud lipuaabitsa mobiilirakendus tutvustab Sulle Eesti lipu kasutamise korda.

Loe edasi

Kasutamine

 

Igaüheõigus

Igaühel, nii füüsilisel kui juriidilisel isikul on õigus heisata Eesti lipp, järgides Eesti lipu seaduse sätteid ja lipukasutamise head tava. 
Põhiseaduslike institutsioonide, ministeeriumite, maavalitsuste ja omavalitsusorganite hoonele heisatakse Eesti lipp alaliselt. Muud riigi- ja omavalitsusasutused ning avalik-õiguslikud juriidilised isikud heiskavad Eesti lipu lipupäevadel.
Eraisikud, ettevõtted ja organisatsioonid on oodatud lippe heiskama seadusega kehtestatud lipupäevadel, samuti võivad nad Eesti lipu eisata neile olulistel tähtapäevadel ja sündmustel.
Kolmel lipupäeval - iseseisvuspäeval, võidupühal ja taasiseseisvumispäeval - heisatakse lipud soovituslikult kõikidele elu-, äri- ja büroohoonetele.
Igaüks võib heisata Eesti lipu endale või kogukonnale olulise sündmuse või tähtpäeva äramärkimiseks. Foto http://kodumaapildid.erm.ee/

Heiskamine

Heisatav lipp peab vastama seadusega kehtestatud etalonile ning olema puhas ja terve. Lipu heiskamine õnnestub paremini kahekesi. Üks heiskaja kinnitab mastinöörid lipu nurkade külge, teine hoiab samal ajal lippu nii, et see ei puutuks maapinda või läheduses olevaid esemeid. Tuulise ilmaga heisatakse lipp lipumasti allatuult küljest, et lipp ei keerduks ümber lipumasti. Lipp heisatakse rahulike tõmmetega, hoides samal ajal lipu alanurgast tulevat mastinööri parajalt pingul. Lipp tõmmatakse alati masti tippu välja. Pinguli mastinöörid võib keerata kord või paar masti ümber, et need tuules vastu masti ei peksleks. Seejärel kinnitatakse algul tõstenöör ja siis langetusnöör masti allosas oleva kinnituskonksu külge.

Lipu langetamisel võtab abistaja lipu vastu nii, et see ei puutuks maapinda. Mastinööridest vabastatud lipp pannakse kokku ja asetatakse hoiukarpi või -kotti.

Tugeva tormiga lippe ei heisata.

Lipu heiskamise ja langetamise kellaaeg

Eesti lipp heisatakse päikesetõusul, kuid mitte hiljem kui kell 8.00, ja langetatakse päikeseloojangul, kuid mitte hiljem kui kell 22.00.

Jaaniööl Eesti lippu ei langetata.

Lipp võib olla heisatud ka alaliselt, kuid pimedal ajal tuleb see siis valgustada.

Lipu heiskamise koht

Eesti lipu heiskamiseks vali koht, kust lipp kõige paremini välja paistakse. Koha valik sõltub esmalt lipu heiskamise viisist. Kui lipp heisatakse maapinnalt tõusvasse lipumasti, vajab see hoone ja tänava vahele ruumi, et lipp saaks vabalt lehvida ning oleks hästi nähtav. Kui eesõue ei ole, siis on sobilik heisata lipp lipuvardaga hoone fassaadile. Kõrgematel hoonetel, mille maapinnalt tõusev lipumast oleks liialt kõrge, heisatakse lipud katusemasti.

Lipu heiskamise koht oleneb ka konkreetse hoone tüübist (elu-, äri- või büroohoone) ja liigendusest (friis, torn jms) ning läheduses paiknevatest objektidest. Üldjuhul paigutatakse lipp hoone peasissekäigu juurde. Lipuväljaku võib rajada ka hoonest eemale, sissesõidutee või paraadplatsi vahetusse lähedusse.

Lipud tuleb paigutada nii, et lehviv lipp ei ulatuks vastu katust, seina või läheduses asuvaid teisi objekte (puud jms).

Heisatava lipu suurus

Arvestades ümbruses olevaid ehitisi, puid jms tuleb valida sobiva kõrgusega lipumast. Sobiva kõrgusega lipumasti heisatud lipu alumine äär peab jääma 1 meeter kõrgemale hoone katuseharjast. Lipuvardaga heisatud lipu alumine serv peab jääma maapinnast vähemalt 3 meetri kõrgusele. Maapinnalt tõusva lipumasti puhul on sobiv lipu laius ligikaudu 1/6 masti kõrgusest, katusemasti heisatava lipu laius on ligikaudu 1/4 masti kõrgusest ning seinale lipuvardaga heisatava lipu laius on ligikaudu 1/3 lipuvarda pikkusest.

Lipu suurus (m) Mastivimpli pikkus (m) Maapinnalt tõusva lipumasti kõrgus (m) Katusemasti kõrgus (m) Fassaadimasti pikkus (m)
1,05 x 1,65 3 6 4 3
1,17 x 1,83 3,5 7 - -
1,33 x 2,1 4 8 - 4
1,5 x 2,36 4,5 9 6 -
1,65 x 2,59 5 10 - 5
1,8 x 2,83 5,5 11 - -
2 x 3,14 6 12 8 6
2,17 x 3,54 6,5 13 - -
2,33 x 3,67 7 14 - 7
2,5 x 3,93 7,5 15 10 -
2,67 x 4,19 8 16 - 8
2,83 x 4,45 8,5 17 - -
3 x 4,71 9 18 12 9
3,17 x 4,98 10 20 -  

Lippu on hõlpsam heisata kahekesi.

Lipupäevad

Üldised lipupäevad

Lipupäevadel heisatakse Eesti lipp meie ajaloos toimunud oluliste sündmuste või tähtpäevade äramärkimiseks. Vabariigi Valitsus võib ühekordselt otsustada Eesti lipu heiskamise riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutustele ning avalik-õiguslikele juriidilistele isikutele ka muul ajal.

Lipupäevadel on kõikidel riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutustel ning avalik-õiguslikel juriidilistel isikutel kohustus heisata Eesti lipp. Ühtsustunde väljendamiseks võivad lipu heisata ka kõik teised.

Kuupäev Lipupäev
3. jaanuar 2017 vabadussõjas võidelnute mälestuspäev
2. veebruar 2017 Tartu rahu 97. aastapäev
24. veebruar 2017 Eesti Vabariigi 99. aastapäev
14. märts 2017 emakeelepäev
23. aprill 2017 veteranipäev
9. mai 2017 Euroopa päev
14. mai 2017 emadepäev
4. juuni 2017 Eesti lipu päev, Eesti lipu 133. sünnipäev
14. juuni 2017 leinapäev
23. juuni 2017 võidupüha
24. juuni 2017 jaanipäev
20. august 2017 taasiseseisuspäev
1. september 2017 teadmistepäev
15. oktoober 2017 kohaliku omavalitsuse volikogu valimise päev
21. oktoober 2017 hõimupäev
12. november 2017 isadepäev

2019. aastal lisanduvad Riigikogu ja Euroopa Parlamendi valimise päevad. Üldine lipupäev on ka rahvahääletuse toimumise päev. 

Isiklikud, amet- ja kogukondlikud lipupäevad

Lisaks võib Eesti lipu heisata isiklikel ja kogukondlikel tähtpäevadel. Lipu heiskamine muudab perekondlikud tähtpäevad pidulikumaks ning heisatud lipuga on sobilik tervitada oma külalisi. Eesti lipp kaunistab asutuste, seltside ja ühingute tähtpäevi ning lisab väärikust avalikele üritustele.

Ühekordsed lipupäevad

Vabariigi Valitsus võib ühekordselt otsustada Eesti lipu heiskamise riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutustele ning avalik-õiguslikele juriidilistele isikutele, et tähistada Eesti riigi ja rahva jaoks olulise tähtsusega sündmust.


Eestile olulistel tähtpäevadel ja sündmustel on kõik oodatud Eesti lippe heiskama.

Kooskasutus

Tava kohaselt heisatakse Eestis koos teiste lippudega ka Eesti lipp. Eesti lipp paigutatakse lipurivi kõige auväärsemale kohale. Lipurivi kõikidesse lipumastidesse heisatakse lipud. Kui heisatavaid lippe on lipumastidest vähem, heisatakse dubleerivaid lippe. Lipud heisatakse eraldi, ühesuguse pikkusega lipuvardaisse või -mastidesse ja Eesti lipuga samale kõrgusele. Heisatud lipud on võrdse laiusega.

Lippude järjestamine

Lippude järjestamisel rühmitatakse esmalt lipud järgmiselt: 1) riigilipud; 2) rahvusvaheliste organisatsioonide lipud; 3) Eesti maakonna lipud; 4) Eesti omavalitsuste lipud; 5) ettevõtete ja organisatsioonide lipud.

Rühma siseselt järjestatakse lipud enamasti eestikeelse nime tähestikulises järjekorras. Erandina järjestatakse diplomaatilisest tavast tulenevalt riikide lipud maa prantsuskeelse nime tähestikulises järjekorras. Organisatsioonid võivad liikmetega kokku leppida ka teistsuguses lippude järjestamises, näiteks Euroopa Liidu liikmesriikide lipud järjestatakse maa omakeelse nime tähestikulises järjekorras, ÜRO ja NATO kohtumistel järjestatakse liikmeriikide lipud maa inglise keelse nime tähestikulises järjekorras.

Lippude paigutamine

Aupunkti määramisel lähtutakse lippude arvust, tähelepanu keskpunktist ja lipurivi formatsioonist. Kui lipumaste on paaris arv, siis loetakse aupunktis paiknevaks lipuks lipurivi tagant vaadates kõige paremapoolset lippu. Kui aga lippe on paaritu arvu, siis aupunkt asub lipurivi keskel. Sellest paremale jääv lipp on järjestuselt järgmine, vasakule jääv lipp järjestuselt ülejärgmine jne. Kui lipumastide arv ületab seitset, siis paigutatakse järjestatud lipud alustades lipurivi kõige parempoolsemast lipumastist.

Üldreeglina paikneb auväärseim lipp lipurivi tagant vaadates kõige paremapoolsemas lipumastis.

Erandina paikneb auväärseim lipp 3, 5 ja 7 lipumasti puhul lipurivi keskel.

Tähelepanu keskpunktist oleneb paraad- ja toimkonnapoole määramine ning sellest omakorda lipurivi parema ja vasaku poole kindlaks tegemine. Lisaks mõjutab lipurivi aupunkti vaatajate tähelepanu keskpunkt: kui tähelepanu keskpunktiks on lipurivi ise, siis lähtutaksegi aupunkti määramisel eelkirjeldatust. Kui tähelepanu keskpunktiks on mõni teine objekt (hoone peauks, kõnepult, monument, altar jne), siis paigutub aupunkt tähelepanu keskpunkti vahetusse lähedusse.

Sõõrikujuliselt paigutatud lippude rivil ei ole paremat ega vasakut poolt. Olenevalt vaatajate tähelepanu keskpunktist paigutatakse aupunkt kas kõige vaatajapoolsemale lipule või siis kõige lähemale tähelepanu keskpunktile. Eripärane on ka U-kujulises ja paralleelses lipurivis lippude paigutamise asetus.

Euroopa Liidu lipu heiskamine

Riigikogu, Vabariigi Presidendi, Vabariigi Valitsuse, Riigikohtu, Riigikontrolli, Õiguskantsleri, ministeeriumi, Eesti Panga, Kaitsejõudude Peastaabi, maavalitsuse, valla- ja linnavolikogu ning valla- ja linnavalitsuse hoonele või hoone juures asuvatesse lipumastidesse heisatakse koos Eesti lipuga Euroopa Liidu lipp Euroopa päeval ja Euroopa Parlamendi valimise päeval. Vabariigi Valitsus määrab piiripunktid, kus koos Eesti lipuga heisatakse alaliselt Euroopa Liidu lipp. Eesti välisesinduse hoonel Euroopa Liidu lipu heiskamise kohta annab juhiseid väliminister. Euroopa Liidu lipp heisatakse koos Eesti lipuga.


Lipurivi aukohale paigutatakse Eesti lipp, seejärel teiste riikide lipud, rahvusvaheliste organisastioonide, maakondade, omavalitsuste, asutuste ja organisastioonide lipud.

Leinalipp

Leina väljendamiseks heiskame lipu leinalipuna. Lehviva lipu langetamine väljendab leina, samas on lipu väljapanek austusavaldus lahkunule. Leinalipu heiskamisega näitame üles hoolimist ning väljendame solidaarsust lahkunu omakestega.

Leinalipp heisatakse üldjuhul terveks päevaks. Matmispäeval võib lipu heisata mastitippu tagasi peale matust. Tava kohaselt ei jäeta leinalippu lehvima pimedaks ajaks, isegi siis kui lipp on valgustatud. 14. juunil ja üleriigilisel leinapäeval heiskavad kõik riigi- ja omavalitsusasutused ning avalik-õiguslikud juriidilised isikud Eesti lipu leinalipuna. Samuti on siis leinalipuna heisatud kõik Eesti lipud avalikus ruumis (, sh Pikas Hermannis, Vabadussõja võidusamba jalamil, Tartu tähetornis jne).

Leinalipu heiskamine lipumasti (poolde masti) ja vardaga (leinalindiga). 

Lipumasti heisatakse leinalipp nii, et lipu alumine äär asuks masti keskel. Selleks tõmmatakse lipp algul aeglaselt lipumasti tippu ja seejärel langetatakse lipumasti keskkohta. Leinalipu langetamiseks tõmmatakse lipp lipumasti tippu ja seejärel langetatakse. Leinalipu heiskamisel lipumasti üldreeglina leinalinti ei kasutata.

Lipuvardaga Eesti lipu leinalipuna heiskamiseks kinnitatakse lipuvarda ülemisse otsa 50 mm laiune ja ca 3300 mm pikkune (2 x lipu pikkus) must lint.


Kui lipurivis on ka teisi lippe, siis välisriikide ja rahvusvaheliste organisatsioonide lippe üldjuhul ei langetata, need asendatakse leinalipuna heisatud Eesti lipuga. 
Eesti maakondade, omavalitsuste ning asutuste ja organisatsioonide lipud heisatakse lipurivis koos Eesti lipuga leinalipuna.
 
Surnud sõjaväelasele ning riigi- või ühiskonnategelasele korraldatava sõjaväelise või riikliku matuse kombetalituse ajaks võib lahkunu puusärgi austuse märgiks katta Eesti lipuga. Lipp paigutatakse puusärgile nii, et lipu sinine laid asetuks lahkunu südame kohale. Seejuures ei tohi lipp puutuda maapinda. Enne sarga hauda laskmist või krematooriumisse saatmist võetakse lipp sellelt ära ning volditakse kokku. Soovi korral võib anda sarka katnud lipu lahkunu omastele.

Siseruumis

Eesti lipu kasutamine siseruumides

 

Lippude kasutamine siseruumides on keerulisem, kuna lipukangas ei lehvi tuules. Lipukanga paremaks esitlemiseks paigutatakse lipuvarras nurga alla lipualusesse või kinnitatakse lipp seinale. Hoidjasse asetatud lipuvarda soovitatav kalle lipualuses on 20°–30°. Siseruumides paigutatakse lipud tavapärases järjestuses.

Kandelipp

Eesti lipu kandelipuna kasutamiseks moodustatakse lipuvahtkond, mis koosneb lipukandjast ja kahest lipuvalvurist. Kui üks lipuvalvureist on naine, siis asub ta lipukandja paremal küljel. Lipukandja ja -valvurid peaksid olema ühesuguses (ühevärvilises) riietuses ning valgetes kinnastes. Lipuvalvurid kannavad sinimustvalget 10-15 cm laiust ja umbes 2 m pikkust õlalinti. Õlalint on mehel üle parema ja naisel üle vasema õla ning seotud puusa kõrgusele, kusjuures sõlmest rippuvad lindiotsad on enamvähem ühepikkused. Õlalinti ei kasutata rahvariiete ja vormirõivaste puhul.

Kandelipuga auandmine

Kandelipuga antakse au Eesti ja välismaa riigijuhtidele, Eesti ja välisriigi hümni esitamise ajal, lahkunule matusetalitusel. Auandmiseks kallutatakse lipp aeglaselt 45° võrra ettepoole. Liikudes alustatakse auandmist umbes viis meetrit enne austatavat objekti (isikut või kohta) ning lõpetatakse umbes 1 meeter peale austatavat objekti lipu püstiasendisse tõstmisega.

Maakondade, linnade, valdade, asutuste ja organisatsioonide lipud annavad lisaks eeltoodule au ka Eesti ja välisriigi lipule selle heiskamise, langetamise, samuti sellest möödumise või näiteks pidusaali toomise ja väljaviimise ajal.

Palvetalituse ajal kallutatakse maha toetuva vardaga lipp ettepoole nii, et lippu hoidev parema käe käsivars on sirge. Palvetalituse lõppedes tõstetakse lipp jälle püstiasendisse.

Kandelipu saali toomine

Eesti lipp ja muud lipud võib tuua saali enne piduürituse algust ja paigutada publiku ees põrandal või seinal asuvatesse lipualustesse. Lipud võib tuua saali ka pärast piduliste kogunemist kohtadele. Lippude saabudes ja lahkudes tõusevad pidulised püsti ja pöörduvad näoga lippude poole. Enne Eesti lippu võidakse saali tuua maakondade, linnade, asutuste jm lipud, mis asetuvad rivisse piki vahekäiku. Eesti lipu saabudes annavad rivistunud lipud au ja järgnevad sellele. Kui kõik lipud tuuakse saali ühe rühmana, on Eesti lipp rongkäigus esimene. Kui piduüritus kestab kaua, võidakse lipud pärast ürituse avamist paigutada lipualustesse nende tähtsuse järjekorras.

Eesti lipp lahkub esimesena ja teised lipud annavad sellele taas au. Seejärel lahkuvad teised lipud ning lõpuks pidulised. Lipud võidakse saalist ära viia ka alles pärast ürituse lõppemist, kui publik on lahkunud.

Vertikaalselt riputatud lipu ülemine (Eesti lipul - sinine) serv peab asuma vaataja poolt nähtuna vasakul. Kõnepuldi taha seinale paigutatud lipukangas peab asetsema kõnelejast kõrgemal. Kõnepuldi kõrvale vastavasse hoidjasse püsti pandud vardaga riigilipp asub saalist vaadatuna puldist vasakul, nii et lipukangas ei puutu vastu põrandat.

Laualipp

Laualipp on siseruumides kasutatav lipu väikevorm. Pidustuste, koosoleku või mõne teise ürituse lauda võib kaunistada laualippudega.

Organisatsioonide ja seltside puhul kasutatakse laialt ka põikvardalt rippuvaid lauastandardeid, kus lipuvärvid ja lipukujund on alati nähtavad. Laualipud valmistatakse samades mõõtsuhetes kui suured lipud. Laualipu soovitatav vähendussuhe võrreldes suure lipuga on 1:7 (ca 15x23,5 cm) ja sellele sobiva lipuvarda pikkus ligikaudu 3 lipulaiust ehk ca 45 cm.

Kui üritusel osaleb välisriikide esindajaid, on kombeks paigutada lauale Eesti laualipu kõrvale ka iga külalismaa laualipp. Laualipud pannakse pidu- või koosolekulauale samas järjestuses, kui toimub suurte lippude heiskamine lipurivisse. See tähendab, et Eesti lipu järel asetatakse teiste riikide lipud nende riikide prantsuskeelsete nimede tähestikulises järjekorras.

Teise võimalusena paigutatakse iga üritusel osaleva riigi esindaja ette tema riigilipp. Laualipud võidakse paigutada ka eraldi lauale sõõrina kõik koos või igaüks eraldi.

Laeval

Eesti lipp merelaevadel

Laevas on lipul täita tähtis roll. Kohtudes meredel teiste riikide alustega ja külastades erinevate maade sadamaid, annab lipp teada laeva päritolu. Merel eristatakse laeva vööri, masti, taglasele ja ahtrisse heisatud lippe. Vana meretava järgi on laeval kõige auväärsem koht ning võimu sümbol laeva ahter. Seetõttu heisatakse laeva riiklikku kuuluvust näitav lipp (riigilipp) ahtrisse ja seda nimetatakse ahtrilipuks. Laeva vöörilipp ehk güüs, mis tänapäeval on peamiselt sõjalaevastiku lipp, heisatakse laeva vööri sõjalaeva sadamas või ankrus seistes. Laeva masti heisatakse ametiisikute ja organisatsioonide lipud (plagud), vimplid ning signaalvimplid.

Vastavalt laeva lipuõiguse ja laevaregistrite seadusele kannab Eesti lippu laev, mille omanik on Eesti Vabariik, kohalik omavalitsus või muu avalik-õiguslik juriidiline isik. Eesti lippu kannab ka merelaev, mille omanik on Eesti kodanik elukohaga Eestis, täis- ja usaldusühing, mis asub Eestis ja kus Eesti osanikel on häälteenamus. Samuti kannab Eesti lippu merelaev, mille omanik on muu eraõiguslik juriidiline isik, mis asub Eestis ja mille juhatuses või sellega võrdsustatud organis on enamuses Eesti kodanikud.

Laevale väljastatud lipudokument tõendab, et laeval on lubatud kanda Eesti lippu. Lipudokumendid on merelaevatunnistus, liputunnistus, siseveelaevatunnistus, väikelaevatunnistus, laevapilet ja ajutine liputunnistus.

Enne lipudokumendi väljastamist ei ole lubatud laeval Eesti lippu heisata.

Eesti lipp sisevee- ja väikelaevadel

Lisaks merelaevadele on olemas siseveelaevad, mis on mõeldud sõiduks sisevetel ning väikelaevad. Väikelaevad on seaduse kohaselt alla 12-meetrise üldpikkusega laevad. Purjejahtlaev või kaater loetakse väikelaevaks, kui tema üldpikkus on alla 24 meetri ja ta ei ole kantud laevaregistrisse, vaid väikelaevaregistrisse.

Väikelaeval on õigus kanda Eesti lippu siis, kui ta on kantud väikelaevaregistrisse. Sportlaevad võivad kanda kohalikus sõidus ahtrilipuna oma jahtklubi lippu või Eesti Jahtklubide Liidu lippu vastavalt kehtivatele eeskirjadele.

Eesti lipu kasutamine laevadel

Lippudega seonduva kombestiku ja nende kasutamise merel võiks jagada kahte suurde rühma:

Esiteks on ahtrilipuks oleva Eesti lipuga seotud tegevused, mis on suures osas täpselt reguleeritud õigusaktidega. Lisaks sellele tuleb arvestada ka rahvusvahelise mereõiguse lepingute ja konventsioonidega kehtestatud vastavaid sätteid. Nii heisatakse ja langetatakse laeval Eesti lipp (ahtrilipp) üldjuhul Eesti lipu seaduses ettenähtud aegadel.

Teiseks põhineb suur osa lipukombestikust aastasadade jooksul kujunenud rahvusvahelistel meretavadel, mis ei ole küll rangelt kohustuslikud, kuid mille järgimine või mittejärgimine näitab, kuidas keegi järgib meremeeste häid käitumistraditsioone.

Välisriigi sadamas peab laev kandma oma riigi lippu, mida tuleb pimedal ajal valgustada. Välissadamates tuleb lipukandmisel juhinduda sealsetest eeskirjadest.

Ahtrilipp peab olema suurem muudest laeval olevatest lippudest ja vimplitest. Lipu suurus, samuti lipuvarda pikkus sõltub aluse pikkusest. Lipp peab olema terve ja puhas ning ta kinnitatakse ca 10-15 kraadi tahapoole kaldu olevasse lipuvardasse. Lipp peab olema paigutatud selliselt, et ta ei ulatuks vette ega tekile ja ei varjaks laeva ahtrituld. Arvestada tuleb ka seda, et lippu ei tahmaks laeva mootorist väljuvad heitgaasid.

Kui laeva ehituslikest erisustest sõltuvalt ahtrilippu ahtris kanda ei saa, siis võib lipu heisata aluse ahtripoolse masti (besaanmasti) topivardasse, jahi ahterstaagile, mootorpaatidel aga signaalmasti kahvlisse, kuid vähemalt 1,5 m kõrgusele aluse tekist.

Kodusadamas, kui meeskonnaliikmed alusel ei viibi, alus lippe ei kanna. Väikesed alused nagu näiteks sõudepaadid, svertpaadid, väikesed mootorpaadid jms tavaliselt ahtrilippu ei kanna.

Lipuga tervitamine

Vana rahvusvahelise tava kohaselt tervitavad tsiviillaevad lipuga mööduvat sõjalaeva esimesena, millele viimane vastab. Ka vastutulevaid või mööduvaid tsiviillaevu võib lipuga tervitada. Kaubalaevad tervitavad esimesena reisilaevu. Seejuures on tervitamine vabatahtlik, kuid tervitusele vastamist peetakse kohustuslikuks. Tervitatakse samuti läheduses olevaid jahte ja mootorpaate, millistel on heisatud lipp.

Liputervituseks tõstetakse ahtrilipp koos vardaga horisontaalselt õla kõrgusele ahtri (laeva kiiluvee) suunas. Besaanmastis või statsionaarses lipumastis olev lipp langetatakse tervituseks 1/3 lipumasti kõrguse võrra. Vastutervituse saamisel või ka mittesaamisel paigutatakse lipp endisesse asendisse.

Vimplitega ei tervitata.

Austuslipu kasutamine

Teise riigi territoriaalvetes sõitmise ajaks heisatakse austusavaldusena selle riigi vastu tema väike riigilipp (austuslipp ehk viisakuslipp). Austuslipp heisatakse rahvusvaheliste tavade kohaselt laeva masti parempoolse saalingu alla või mootorpaatidel signaalmastist paremale. Austuslipp tõstetakse hommikul ahtrilipu heiskamise järel ja lastakse alla õhtul enne ahtrilipu langetamist. Austuslipu alla ei paigutata teisi lippe või vimpleid. Avamerel austuslippu ei kasutata.

Kui jahil või mootorpaadis viibib aukülalisena välisriigi kodanik, siis võib temale osutada austust sellega, et vasaku saalingu alla heisatakse tema koduriigi väikelipp.

Leinalipu heiskamine laevadel

Leinalippu kannab sadamas olev alus riikliku leina, laeva omaniku jm isiku surma ja matuse puhul, samuti siis, kui laeval on surnu (või urn surnu põrmuga). Sel juhtumil kannab laev leinalippu ka sõidu ajal. Leina märgiks tõstetakse lipp algul masti tippu ning seejärel langetatakse 1/3 lipumasti kõrguse võrra. Leina lõpetamisel tõstetakse lipp jällegi algul masti tippu ja seejärel lastakse alla.

Leinalippu kandvat alust kohates võidakse tähelepanu-avaldusena lasta oma alusel lipp leinaasendisse möödumise ajaks.

Vimplid ja lipustused

Alusel võib kasutada mitmesuguseid vimpleid, mis näitavad aluse kuulumist mingisse klubisse või ühingusse. Samuti võib alusel kasutada kippari, aluse omaniku või auhinna vimplit vastavalt konkreetse vimpli statuudile.

Riiklikel pühadel ja muudel tähtpäevadel võidakse korraldada pidulik lippude heiskamine (lipustus). Pidulikuks lipustuseks heisatakse rahvusvahelise signalisatsioonikoodi tähestikulipud ja numbrivimplid vöörist üle mastitopi ahtrisse. Lippude ja vimplite järjestus vöörist alates on järgmine: A, B, C, 1, D, E, F, 2, G, H, I, 3, J, K, L, 4, M, N, O, 5, P, Q, R, 6, S, U, V, 7, W, Y, Z, 8, esimene asendusvimpel, teine asendusvimpel ja kolmas asendusvimpel. Tähti X ja T tähistavaid lippe ei kasutata, kuna need sarnanevad Soome ja Prantsuse riigilippudega.

Hooldus

On paratamatu, et lehviv lipp määrdub ja kulub. Lipukanga elupea pikendamiseks tuleb selle eest hoolitseda. Märg lipp tuleb enne hoiukohta panemist ruumis kuivatada. Määrdunud lipp tuleb pesta ja rebenenud lipp parandada sobivat värvi niidiga. Täpsemad juhised lipu eest hoolitsemiseks annab liputootja.

Kui lipp on sedavõrd määrdunud või rebenenud, et see on muutunud kasutamiskõlbmatuks, tuleb see sündsal viisil hävitada. Lähtudes heast tavast loetakse lipu sündsal viisil hävitamiseks tema lahtilõikamist värvilaidude kaupa ning seejärel tekkinud riidetükkide põletamist mitteavalikult või diskreetses pakis prügikasti viskamist.

 

 

Värvikombinatsioon

Igaüks võib kasutada Eesti lipu värbikombinatsiooni. Erinevalt lipust, mille kasutamine on erilise tähelepanu all, on sinimustvalge värvikombinatsiooni kasutamise võimalusi piiramatult. Üldreegliks jääb siiski, et Eesti lipu värvuskombinatsiooni kasutamine peab olema väärikas. Sinimustvalge värvuskombinatsiooni kasutamise sobivust tuleb hinnata igal üksikul juhul eraldi. Selgitusi Eesti lipu ja selle värvikombinatsiooni kasutamise kohta annab Riigikantselei.

Füüsilise isiku või juriidilise isiku lipp (välja arvatud Eesti Üliõpilaste Seltsi lipp) ei tohi olla Eesti lipuga äravahetamiseni sarnane.

Reklaamiseaduse § 4 lõike 3 kohaselt on reklaamis keelatud kasutada riiklikke ja riigiasutuste sümboleid ning Eesti lipu värvuskombinatsiooni sellisel viisil, mis eksitavad üldsust reklaami eseme suhtes. Reklaam ei tohi jätta muljet, et esitatav teade sisaldab riigipoolset soovitust või garantiid, kui see tegelikult puudub. Eesti lippu või selle värvikombinatsiooni ei kasutata kasiinode, alkoholi või muid meelemürke propageerivate toodete või ürituste reklaamis. Eesti lipu kujutist sisaldavat tähist ei kasutata kauba- ega teenindusmärgina.

Eesti jalgpallikoondise võistlusriided on rahvusvärvides. Foto https://www.facebook.com/jalgpalleestis?fref=ts

Lipulugu

2005

2005. aastal ühendati sinimustvalged rahvus- ja riigilipud üheks eesti lipuks. Sellega muudeti oluliselt lipukasutamise korda.

1988

1988. aastal tõi muinsuskaitseliikumine esimest korda suure avalikkuse ette keelatud rahvusvärvid Tartus. Toona kanti kolme, sinise, musta ja valge lipukangaga lippe rongkäigu eesotsas. Muinsuskaitsepäevadel välja toodud rahvusvärvid kutsusid esile arutelu ajakirjanduses. Okupatsioonivõimu hambutu reageering rahvusvärvide väljatoomisele Tartus andis põhjust julgemalt sinimustvalgeid lippe lehvitada. Rahva survel legaliseerisid võimud 23. juunil 1988.

1984

Sinimustvalge lipp jäi lehvima piiranguteta välisilmas. Igal suuremal perekondlikul või kogukondlikul üritusel heisati sinimustvalged lipud ning rahvusvärve kasutati palju dekoratsioonides. Suurejooneliselt tähistati Eesti lipu 75. ja 100. aastapäeva. Kodu-Eestis kombineeriti aga vastupanumärgina sinimustvalget värvikombinatsiooni oma riietusse ning aeg-ajalt heisati sinimustvalgeid lippe.

1940

31. oktoobril keelati okupatsioonivõimude poolt sinimustvalge lipu kasutamine ning see muutus Kodu-Eestis vastpanu sümboliks.  Eesti okupeerimisel 17.06.1940. a algas Eesti põhiseadusliku korra tasalülitamine. 21. juunil asendati sinimustvalge riigilipp okupatsioonivõimu punalipuga Pika Hermanni tornis. Pea kuu aega hiljem kohustati kõiki majaomanikke soetama punalippe ning neid heiskama riigilipu kõrvale. Alates 31. oktoobrist 1940. a oli keelatud kasutada „kodanliku“ Eesti sümboleid.

1934

4. juunil tähistati üle Eesti esimese sinimustvalge lipu 50. pühitsemise aastapäeva. Peapidustused toimusid Tartus, kuid tegemisi jätkus ka Otepääle, kus avati kaks mälestustahvlit. Juubelipidustustest võtsid osa ja elasid kaasa tuhanded eestimaalased ning see oli üks suuremaid rahvuslikke ettevõtmisi enne II ilmasõda. Pärast pidustusi anti Eesti Üliõpilaste Seltsi ajalooline lipp hoiule Eesti Rahva Muuseumisse.

1922

Riigikogu võttis „Riigilipu seaduse” vastu 27. juunil 1922. a.  Pärast seaduse vastuvõtmist asuti täpsemalt reguleerima riigilipu kasutamise korda ning Vabariigi Valitsus kinnitas peagi riigilipule asetatavad ametiasutuste erimärgid ja vimplid. See lehvis riigipiiril, Eesti välisesindustes, laevadel, rahvusvahelistel kogunemistel ja mujal, kus esindati Eesti huve.

1918

21. novembril 1918. a määrati sinimustvalge rahvuslipp riigilipuks. Eesti Vabariigi väljakuulutamisel tõusetus ka riigisümbolite küsimus ning 21. novembril 1918. a  otsustas Ajutine Valitsus kehtestada sinimustvalge rahvuslipu riigilipuna. Põhiseaduse väljatöötamisel aga tekkis avalik diskusioon riigi- ja rahvuslipu vahekorra ning riigilipul kasutatavate värvide ja kujundite üle. Tuntud kunstnikud ja ühiskonnategelased soovitasid jääda senise sinimustvalge lipu juurde.

1905

1. novembril toodi sinimustvalge lipp rahvuslipuna eesti seltside ühisrongkäigu etteotsa Tartus.  XIX sajandi viimasel kümnendil sai sinimustvalge värvikolmik tuntuks üle maa. Kõige meeldejäävamalt kasutati neid värve laulupidudel, näitustel ja kooride laulupäevadel, trikoloorid lehvisid ka pulmapidudel ja matustel. Sajandivahetuseks oli sinimustvalge trikoloor kinnistunud rahvuslipuna. Näiteks Stockholmi olümpiamängudel heisati sinimustvalge rahvuslipp Martin Kleini auks.

1884

4. juunil pühitseti Otepääl esimene sinimustvalge lipp.  Aasta hakul olid eesti neiud otsustanud õmmelda eesti tudengitele tunnuslipu. Kuna lippu ei saanud Tartus välja tuua, kutsus Otepääl kirikuõpetaja B. Sperrlingk lipuõnnistajad Otepääle. Seltsivennad võtsid siidlipu peidetult kaasa ja sõitsidki. Kirikla saalis toimus 24 eesti haritlase osavõtul lipu võimas pühitsemine ja õnnistamine.

1881

17. septembril kinnitasid eesti soost üliõpilased asutatava korporatsioon Vironia tunnusvärvideks sinise, musta ja valge. XIX sajandil toimus eestlaste rahvuslik ärkamine. Ärkamisaja harjal koondus Tartu Ülikoolis esmakordselt kriitilisel hulgal eesti soost üliõpilasi ja sellesama haritlaskonna ühendamiseks loodigi korporatsioon Vironia. Hiljem, korporatsiooni asutamise läbikukkumise järel, anti värvikolmik Eesti Üliõpilaste Seltsi hoida.

 

Räägi kaasa Eesti lipu
kasutamise korra arendamises

Sinu arvamus on meile väga oluline!
Kasuta ära oma võimalusi rääkida kaasa riigi asjades!

Eelnõude infosüsteem

Sul on võimalik jälgida, millised Eesti lipu kasutamise korda puudutavad eelnõud on praegu töös ning soovi korral saad ka oma kommentaari esitada või osaleda avalikel konsultatsioonidel.

Praegu meneteluses:

 

Osalusveeb

 

Osalusveebis osale.ee saad esitada valitsusele ideid ja ettepanekuid ning koguda allkirju oma idee toetuseks. Iga esitatud idee saab ka valitsuse poolse vastuse.

Püsi kursis

 

Viimati uuendatud: 13. märts 2017