Krahv Jakob Pontus Stenbock

Krahv Jakob Pontus Stenbockist, tema Toompeal asunud majast ja muustki. Koostanud ajaloolane Ants Hein.

Nagu enamikel Balti aadlisuguvõsadel, katab ka Stenbockidel nende põlvnemisloo algusaegu saladusloor. Üldiselt loevad nad oma kaugeimaks eesiisaks kedagi Lõuna-Rootsis Smålandis elanud Jösse-nimelist vabameest, kelle kohta leidub andmeid küll ainult aastaist 1368–1379, ent kellele on praeguse Ljungby linna lähikonnas kuulunud siiski ka mingi Ekornarpi-nimeline mõisake. Tema poeg Olof valdas sealsamas ligidal Erikstadi mõisat, tema pojapojast Gustafist tuli 1466. aasta paiku aga Ljunby ja Värnamo vahele jäänud Toftaholmi omanik. Viimasel oli juba ka oma vapp, millel keskseks kujundiks end tagajalgadele püsti ajanud sarviline sokk. Sestap hakati toda meest kutsuma Stenbock’iks ehk siis „kaljukitseks“ või „-sikuks“.

Paraku kustus see Stenbockide vanim liin juba 1490. aastatel, sest Gustafist ei jäänud maha ühtki poega. Küll oli tal aga Anna-nimeline tütar, kes abiellus kellegi Lääne-Götalandist pärit Arvid Knutssoniga. Igati hakkaja mees, sai tast riiginõunik, samuti on ta ehitanud välja veel praegugi Boråsi lähedal näha oleva Torpa lossi. Nende pojast Gustav Olofssonist ei tulnud mitte üksnes terve sealse maakonna, Lääne-Götalandi, asehaldurit, vaid 1569. aastal valiti ta kogunisti riigimarssaliks. Kui kuningas ta 1561. aastal vabahärraks lõi, palus ta luba ühendada talle sel puhul annetud vapil nii oma isa- kui ka emapoolse vapi põhikujundid, s.t. lisada juba varemalt sellel leidunud kuldsele sarikale ja tähele ka oma emaisa vapilt pärit kaljukits. Nõnda võidi hakata tedagi hüüdma nüüd Stenbockiks.

Stenbockide vapp
Stenbockide vapp

Tollest Gustav Olofssonist alias Stenbockist ei tulnud mitte üksnes Stenbockide noorema liini rajajat, vaid õigupoolest sai tast alguse kogu selle suguvõsa hiilgus. Nimelt oli kuningas Gustav I Vasa, pärast seda, kui ta esimene abikaasa, Saksi-Lauenburgi printsessina sündinud Katarina, oli 1535. aasta septembris surnud, abiellunud kolmeteist kuud hiljem Gustavi naiseõe Margareta Leijonhufvudiga – nõnda sai meie kangelasest äkitselt kuninga kälimees.

Ja oleks asi sellega veel ei piirdunud: pärast seda, kui kuninganna Margreta 1551. aasta hilissuvel hinge heitis ja kuningas taas leseks jäi, lasi ta end aasta pärast, 1552. augustis, panna paari Gustavi 17-aastase tütre Katariinaga. Nüüd võis Gustav Stenbock pidada end kogunisti kuninga äiapapaks.

Õnnistatud selliste sugulussidemetega, tõusid Stenbockid koheselt ka Rootsi kõrgaadli hulka. Absolutistlik valitsemiskord, mis oli vaid süvenemas, üksnes võimendas nende positsioone ja lõpuks, 1651. aastal, lõi kuninganna Kristiina Stenbockidest kolm vennakest, Frederiku, Eriku ja Gustaf Otto, ka krahviks. Neis ühe, riigiadmiral Gustaf Otto Stenbocki, kätte langes peagi ulatuslikke maavaldusi ka Eestimaal, sest abiellunud 1658. aastal feldmarssal Jakob De la Gardie tütre Kristina Katariinaga, sai tema omandiks Eesti põhjarannikul asunud Kolga mõis. Rääkimata sellest, millega nad võisid Stockholmis uhkeldada, sest neile kuulus isegi üks selle linna kõige kallimaid paleesid, veel praegugi Birger Jarli väljaku ääres näha olev Stenbockska Palatset.

Just Kuusalu kihelkonnas asunud Kolgast, samuti sinnasamasse jäänud Kiiust, Kõnnust ning Loost, kujuneski too mõisategrupp, mis Stenbocke Eestimaa külge sidus. See, et 1700. aastal oli puhkenud Põhjasõda, mille aegu nemadki, relv käes, võitlesid venelaste vastu, ei tähendanud veel seda, et nad oleksid pidanud selle sõja lõppedes siinsetest valdustest veel loobuma. Vastupidi, tsaar Peeter, saanud Eesti- ja Liivimaa isandaks, pidas ülitähtsaks, et kõigi siinsete mõisate omanikud tuleksid tema poole üle, sestap pakkuski ta neile nende seniste maavalduste säilitamist. Nõnda ongi Kolga kuulutatud juba 1723. aasta septembris koos kõigi oma päraldistega taas Stenbockide omandiks ning esimene, kes seoses sellega juba aasta hiljem sinna Rootsist ümber asus, oli ooberleitnant krahv Bengt Ludwig Stenbock.

Siiski ei jõudnud too ooberleitnant sõjas mahapõletatud Kolga taastamisel kuigi kaugele, sest ta suri Tallinnas juba 1737. aasta suvel. Kolga ja kõik muud selle juurde kuulunud varad jäi tema nooremale vennale Friedrich Magnusele, kes juba veidi varemalt, 1722. aastal, oli abiellunud Stockholmis krahvitar Ebba Margarethaga De la Gardie’ga. Viimase vanaisa, Eestimaa kunagine kindralkuberner krahv Axel Julius De la Gardie, oli enne Põhjasõda vallanud ka Hiiumaal asunud Suuremõisa ehk Pühalepa mõisat – nüüd võisid Stenbockid hakata taotlema ka selle hiidvalduse tagastamist. Mõnede juriidiliste vastuoksuste tõttu võttis see küll omajagu aega, ent 1755. aasta aprillis kinnitas Senat lõpuks Hiiu-Suuremõisagi Stenbockide nimele.

Nõnda oli meie loo peategelasel krahv Jakob Pontus Stenbockil sündida 10. septembril 1744 Kolga mõisas mitte üksnes läbinisti siniverelisse, vaid ka haruldaselt jõukasse perekonda. Juba enne teda oli selles peres olnud kaheksa last, viis tütart ja kolm poega, tema oli üheksas. Eesnimed anti talle ta emapoolsete vaarisade järgi – Pontus De la Gardie oli see, kellele oli kunagi varemalt, 1581. aastal, läänistatud Kolga mõis, Jakob De la Gardie oli aga too, kes oli 1620. aastal saanud enda kätte Hiiu-Suuremõisa. Poiss polnud veel poolteise-aastanegi, kui ta isa suri, nõnda kasvatas teda ema. Küll lesk, oli tegemist väga iseteadliku naisega – vaevalt oli Senat ta õigused Pühalepa kiriku külje all asunud Suuremõisa üle kinnitatud, kui ta juba koliski terve perega sinna.

Et Stenbockide puhul oli tegemist kõrgaadliga, ei jätnud nad kunagi rõhutamata. Asunud Hiiumaale, hakkas krahvinna Ebba Margaretha Stenbock kohe seal välja ehitama ka ülitoredat mõisasüdant, kõige uhkemat, mida siinmail üldse nähtud. Ka Kolga härrastemaja kujundati aastail 1765–1768 üpris põhjalikult ringi – seal toimetas küll juba pere vanim poeg Karl Magnus. Krahvinna sooviks oli, et kõik ta järeltulijad saaksid korralikult haritud ning teeksid seisusekohased partiid – nõnda abielluski üks ta tütardest, Magdalena, krahv Carl Julius De la Gardie’ga, saades naamoodi hiljem ka printsess Sofia Albertina kasvatajaks, tolle õde Ulrika läks mehele krahv Achates Alexander Dohnale, kolmas õde Hedvig Sofia abiellus aga krahv Fredrik Ulrik von Roseniga, tulles sääraselt hiljem koguni kroonprints Gustav Adolfi kasvatajannaks.

Et Jakob Pontus oli lastest noorim ja et küll korra, 1754. aastal, oli üritatud teda saata õppima ka Uppsalasse, sai tema tõeliseks kujundajaks siiski Vene armee. Nõnda asuski ta juba mõneteist-aastase noorukina teenima Tema Keiserliku Kõrguse omaenda ratsakaardiväepolgus, ülenedes seal pealtselt rittmeistriks. Seal, Peterburis, on ta 1764. aasta juuli algul, seega veel enne oma 20. sünnipäeva, ka abiellunud, valides kaasaks tuntud Vene väejuhi, tol hetkel juba senaatoriks ja Smolenski kuberneriks edutatud krahv William Fermori imeilusa tütre Sarah Eleanora.

Armees viibis Jakob Pontus kuni 1778. aasta alguseni, teenides lõpuks välja brigadiri aukraadi, edenedes seega polkovnikust veidi kõrgemale, kuid jäädes kindralmajorile siiski alla. Et ta esimene abikaasa oli selleks ajaks juba surnud, on ta siis ka uuesti abiellunud – tema uueks väljavalituks sai Senati ülemprokuröri Aleksei Afanasjevitš Djakovi tütar Jekateriina. Teatavasti kuulus Djakovitele Peterburis Vassili saarel üsna uhke elamine, kus mingitel aegadel olevat käinud koos peaaegu terve selle linna vaimueliit – nõnda oligi üks Jakob Pontuse naiseõdedest, Maria, abiellunud ühe tolle aja tuntuima vene arhitekti Nikolai Aleksandrovitš Lvoviga, tolle õde, Aleksandra, läinud mehele draamakirjanik Vassili Vassiljevitš Kapnistile ja õdedest kolmas, Darja, kogunisti tolle aja kõige kuulsamale vene poeedile Gavril Romanovitš Deržavinile.

Krahvitar Sarah Eleanora Fermor, kellega Stenbock 1764 suvel Peterburis abiellus. Vene kunstnik Ivan Jakovlevitš Višnjakovi õlimaal ca 1760
Krahvitar Sarah Eleanora Fermor, kellega Stenbock 1764 suvel Peterburis abiellus. Vene kunstnik Ivan Jakovlevitš Višnjakovi õlimaal ca 1760

Vahepeal, 1775. aasta septembris, oli krahvinna Ebba Margaretha Stenbock Hiiumaal aga surnud – üsna üllatuslikult kirjutatigi Hiiu-Suuremõisa nüüd tema noorima poja Jakob Pontuse nimele. Tegemist polnud mitte üksnes oma pindala, vaid ka talupoegade arvu poolest erakordselt suure üksusega, sest elas seal veidi üle kolme ja poole tuhande talupoja. Lisaks ostis Jakob Pontus üsna pea, 1781. aastal, oma venna Johanni käest ära ka sinnasamasse lähedale jäänud Putkaste mõisa, saades nõnda peremeheks lõpuks suisa rohkem kui viiele tuhandele talupojale.

Toona arvestatigi mõisnike rikkust paljuski selle järgi, mitu pärisorja neist kellelegi kuulus ja selles osas oligi krahv Jakob Pontus Stenbocki tol hetkel terves Eestimaa kubermangus kõige rikkam mees. Kolm järgmist selles pingereas, Kloostri ja Vihterpalu omanik Thomas von Ramm, parun Berend Johann von Uexküll Vana-Vigalast ja Kolga krahv Karl Magnus Stenbock, jäid kaugele maha, neile igaühele kuulus vaid veidi üle kahe tuhande talupoja. Juba teenijarahva hulk, kes Suuremõisas Stenbocki juures ametis, avaldas muljet – näiteks 1782. aastal oli neid seal külarahva hulgast üle 60, rääkimata neist, kes olid värvatud sinna vabadena.

Kuid ometigi võis sellisest pärisorjade üliküllusest tulla ka omamoodi koorem. Ehk nagu on sellest üks toonase Eestimaa parimaid tundjaid, Põltsamaal kirikuõpetajaks olnud August Wilhelm Hupel 1774. aastal ka juttu teinud: „Hiiumaal ei ole katk maad rüüstanud ja sealne õnnelik elanikkond on tootnud tohutu suure, mõisatele tõsiseid raskusi valmistava inimeste ülejäägi. Seetõttu nähakse suviti paljusid neist rändavat sealt mandrile endale kaavikaevajatena, müürseppadena, telliskivitegijatena ja muul sellisel viisil elatist hankima.“

Veidi hiljam on ta lisanud: „Rahvast on sel saarel väga arvukalt, sest 1710. aastal polevat katk sinna jõudnud. Talupojad on jumalakartlikud, vagurad ja kuulekad ning lasevad valitseda end ka karmi käeta, ja kuna neid ei rõhuta, on neil palju lapsi. Juba loomult on nad osavad igasugustele käsitöödele ja nende hulgas leidub kangruid, kingseppi, rätsepmeistreid, tislereid, vankritegijaid, müürseppi jms. [---] Ka on seal elavad eesti talupojad nende mandril elavate suguvendadega võrreldes hoopis leplikumad. Nende arvukuse juures juhtub vahel, et viis kuni kuus perekonda elavad ühes talus koos ja et kakskümmend või enamgi isikut päris rahulikult ümber ühe laua söövad, mis muude eestlaste seas, eriti veel nende naisi arvestades, oleks ennakuulmatu. Mitmeski tükis sarnaneb Hiiumaa eestlane lätlasega ja kuigi ta on vaene, oskab ta oma usinuse juures ja mõnikord nupukust ning kavalustki appi võttes end ikka järje peale upitada.“

Jekateriina Djakova, krahv Stenbocki abikaasa alates 1778. aastast
Jekateriina Djakova, krahv Stenbocki abikaasa alates 1778. aastast

Mõistagi valmistas taoline töökäte ülejääk krahvile endalegi omajagu peavalu. Üks lahendusi olnuks rajada saarele järjest uusi töökodasid ja värkstube. Või arendada näiteks laevastikku, mida ongi tema puhul toona ka kiidetud: „Krahv *** saadab oma talupojad aastas korra-kaks lubja ja muu kaubaga Hollandisse ning kunagi ei ole nendega tee peal mingit õnnetust veel juhtunud. [---] Sealne talupoeg merd ei karda! Olgu ilm kui tahes tormine, seisku või surm jäämineku aegu silme ees – ikka sõidab ta üle Saare- ning Hiiumaad ja mandrit eraldava Väinamere!“  Kui uskuda Otto Wilhelm Masingut, olevat Stenbock teinud korra katset mereveest isegi soola keeta – palju sellest tulu tõusis, andmed küll puuduvad. Mandrile ehitistele ja ka muudele ulgtöödele minek oli sealse rahva seas aga põline pruuk, ulatudes sellisena vähemasti 17. sajandisse. Näiteks ühel 1707. aastal Haapsalus toimunud kirikukogul on tõstetudki hiidlasi esile eeskätt kui väga vilunud ehitajarahvast.

Krahv Jakob Pontus Stenbock
Krahv Jakob Pontus Stenbock

Ja olnuks need ainult pärisorised eestlased, kes olid 18. sajandi lõpukümneiks Hiiumaa rahvaarvu nõnda ulatuslikuks paisutanud. Lisaks neile elas saarel rohkelt ka rootslasi, kes olid küll isiklikult vabad, kuid kes sellegipoolest pidid tasuma mõisatele neile kasutada antud maa eest mitmesuguseid makse. Mõisatöödest olid nad siiski vabastatud ja just sellest sigines tülisid, kuni lõpuks jõuti ülalpool otsusele, et kõige mõistlikum oleks rootslased saarelt hoopis ära saata ja asustada nad ümber mujale, näiteks kuhugile äsja Venemaa kätte tulnud Dnepri jõe alamjooksule. Kõige arvukamalt, 1200 ringis, elas rootslasi Stenbockidele saare looderannikul kuulunud Kõrgessaare mõisa maadel – et küll ametlikult korraldas nende ümberasustamist sealt Jakob Pontuse vanem vend Johann, pole suuremat kahtlust, et ka Jakob Pontus ise, pealgi, kui ta Peterburis nõnda rohkelt sidemeid, oli selles osaline. Hiiurootslaste vaevatee algas Kõrgessaare mõisa piirile jäänud Ristimäelt 1781. aasta 20. augustil – oma sihtkohta, Hersoni lähedale rajatud Gammalskvenskby asulasse, jõudsid neist järgmiseks kevadeks kohale küll ainult pooled.

Et tal selline suur hulk vabu töökäsi alati varuks, ei jätnud krahv huvitumata kunagi ka ühestki avalikust ehitushankest. Sellele, et Tallinna Toompeale võiks hakata kerkima uus suurejooneline haldushoone, oli andnud tõuke nn. asehalduskorra sisseseadmine, s.t. Venemaal äsja maksma pandud kubermanguseadustiku laiendamine alates 1783. aasta lõpust ka Eesti- ning Liivimaale. Et küll siinsed linnad ja rüütelkonnad võitlesid selle kehtestamise vastu nii nagu oskasid, pandi mõlema kubermangu ehk asehaldurkonna, nagu neid ametlikult nüüd nimetama hakati, jaoks ametisse ühine kindralkuberner, loodi Vene eeskujusid järgivad kroonupalatid ja hoolekandekolleegiumid, tehti ümber kogu senine politsei- ning kohtusüsteem jne.

Kõiges sellest tuleneski, et igal pool, mitte ainult asehaldurkonnakeskustesse, nagu Tallinn ja Riia seda nüüd olid, vaid ka kõigis maakonnalinnades, Eestimaa puhul siis Paides, Rakveres, Haapsalus ja Paldiskis, tuli hakata mõtlema riigi ametiasutuste jaoks vajalike kontorihoonete (дом для присуственных мест) püstitamisele. Põhimõtteliselt pidanuksid need mahutama ära enam-vähem kõik kroonu kohalikud ametiasutused, mitte ainult mitmesugused komiteed ja kantseleid, vaid ka nende juurde kuulunud arhiivid ja ekspeditsioonid, samuti renteid ning kohtud, isegi arestitoad.

Esialgu paistis, et selliste riigihoonete püstitamisega on otse kui tuli takus. Nii üllatav, kui see ka polnud, hakkasid näiteks Tallinnas esimesed sealse uue ametiasutuste hoone püstitamiseks mõeldud summad laekuma juba siis, kui selle asukohagi osas poldud veel päriselt kokku lepitud, rääkimata ehitusjooniste olemasolust – 1784. aastal 20 000 rubla ja järgmisel aastal täpselt samapalju. Esialgu ei osatud selle rahaga teha muud, kui maksta sellest ära mõnede võõrastel pindadel paiknenud ametiasutuste üürid, suurem osa laenutada aga 6-protsendise aastaintressiga välja. Siinne aadelkond, kel näpud alati põhjas, ei jätnud sellist võimalust muidugi kasutamata ning nõnda on ka krahv Jakob Pontus Stenbock võtnud sealt kahel korral laenu, kokku 5000 rubla.

Siiski olid 1786. aasta märtsi lõpuks uue kubermanguasutuste hoone joonised, autoriks kubermanguarhitekt Johann Caspar Mohr, kinnitatud ja sama aasta juulis kuulutati välja ka ehitushange. Sellegi korraldamine võttis omajagu aega ning alles üheteist kuu pärast sai lõplikult selgeks, et hoone üldmaksumuseks peaks kujunema 72 000 rubla. Krahv Jacob Pontus Stenbock oligi nüüd see, kes oli nõus võtma kogu ehituse sellise summa eest ette, lubades maja valmis saada 1791. aasta maikuuks. Et kõik klapiks, tuli tal selleks puhuks anda panti ka osa oma Hiiumaa valduseid, nimelt Putkaste, Hiiesaare ning ka 1783. aastal rajatud Vilivalla ning Loja mõis.

Ehitustööd läksid lahti 1787. aasta 20. juulil. Alustati lammutustöödega, sest veel enne, kui hakata ehitama, tuli eest ära vedada mõned sealsamas varemalt paiknenud keskaegsed hooned. Ent kohe läks käima ka ehitusmaterjali vedu. Vajati ju kõike – nii palke kui ka laudu, põllu- ja paekive, lupja, telliseid, liiva. Kahe kuu pärast, 21. septembriks, oli enamik vundamendisüvenditestki valmis kaevatud, osa neist päris sügavad, sest maja alla pidid tulema ka keldrid. Ka rahaasjad näisid kulgevat esialgu päris plaanipäraselt ja nõnda ongi krahv Stenbock saanud pärast 1787. aasta mihklipäeva kätte oma esimese tasu, 11 000 rubla. Kellegile palgamaksmisega ei pidanud ta end seejuures eriti vaevamagi, sest suuremalt jaolt oli tal tööle võetud tema omaenese pärisoriseid talupojad ning ainult mõnel harval juhul oli lastud sadama kindlustustöödelt kohale kutsuda mõni erilisim asjatundja. Küll tuli maksta aga materjalide eest, sest näiteks esimese gildi kaupmehelt Krauselt oli ostetud laudu, kelleltki kaupmees Möllerilt lupja, major Cronmannilt ja major Baranoffilt paekive jne.

Ent ilmselt on ka kubermanguarhitekt Johann Caspar Mohr olnud neil aegul väga tihedalt selle ehitisega seotud. Ta oli määratud kubermanguarhitektiks, samuti kubermanguvalitsuse sekretäriks, küll alles kolme aasta eest, ent nüüd, seoses asehalduskorra kehtestamisega oli tal käsil korraga rohkem kui kümnekonna hoone ehitus – mitte üksnes ülal Toompeal, vaid ka all-linnas, kus näiteks praeguse Laia ja Tolli tänava nurgal käis Peeter I omaaegse linnapalee ümberkohendamine tollihooneks ja Laia tänava ääres, kuhu pidi tulema kroonu uus pangakontor, samuti Rakveres, Paides, Haapsalus ning Paldiskis, kuhu olid kerkimas uued ametiasutiste ja kohtumajad, Haapsallu ja Paldiskisse ka uus tollihoone, Paldiskis isegi ka vene-õigeusu kirik, samuti mõned magasinid jms. Saatus tahtis, et peaaegu ühtki neist hoonetest polnud antud tal küll päris valmiskujul näha, sest ta suri juba 1788. aasta 9. oktoobril.

Seda üllatavam, et 1787. aasta oktoobri lõpul saabus teade, et järgnevaks aastaks pole kroonupalatile selle ehituse finantseerimiseks mingeidki summasid üldse eraldatudki. Põhjuseks toodi kahe kuu eest Venemaa ja Türgi vahel puhkenud sõda – see oleva sundinudki kõiki kulutusi riigis kärpima. Kui algul võis paista, et rahade äratõmbamine saab olla ainult ajutine, siis 1788. aasta juulis nõuti Stenbockilt juba otsesõnu, et ta oma Toompeal toimuvad ehitustööd viivitamatult seisma paneks.

Ometigi oli hoone kivikehand selleks ajaks juba enam-vähem valmis, näiteks pilastritele olid nende kapiteelid küll paigaldamata, kuid Kaarma kiviraiduritel Saaremaal olid needki juba töös. Isegi osa sarikapalke oli ehitusplatsi äärde riita toodud. Samuti oli lepitud kokku Toomgildi pottseppmeistri Johann Georg Reichiga – temalt pidid tulema kõik ahjud. Krahv Stenbock, kes nagu nii poole oma ajast Peterburis veeti, kulutas küll võimukandjate uksi, kuid sellest polnud suuremat kasu, sest otsus riigiehitustelt summad ära võtta puudutas tervet riiki. Isegi 5000-rublast laenu, mille ta oli kord hoone ehitusrahade arvelt võtnud, keelduti talle tehtud tööde eest kustutamast. Sõjale, mis oli Venemaa ja Türgi vahel puhkenud, ei paistnud esialgu aga mingitki lõppu, õigupoolest olukord vaid pahenes, sest nüüd sõditi juba ka Rootsiga.

Nõnda ei leitudki muud lahendust, kui sõlmida 1789. aasta oktoobris Valitseva Senati kaudu kokkulepe, mis nägi ette, et pooleliolev ehitis jäetakse krahv Stenbockile tema seniste kulutuste katteks. Kokku hinnati tehtud töid 27 293 rublale, millest 11 000 rubla oli küll juba välja makstud. Krahv, saanud pooliku, ikka veel katuseta hoonemüraka omanikuks, pidi nüüd selleks, et ehitus lõpule viia, asuma kiirelt lisarahasid hankima. Lõpuks ei jäänudki tal muud üle, kui panna üks oma Hiiumaa valdustest, Käina kihelkonnas asunud Putkaste mõis, müüki – selle ostis talt 68 000 hõberubla eest 1792. aasta märtsi algul ära Läänemaalt pärit parun Johann Friedrich Emmanuel Ungern-Sternberg.

Saanud ehituse taas käima, usaldas Stenbock selle juhtimise nüüd ühele Mohri endistest sellidest, Paulus Nikolai Paulyle, kellest oli nüüdseks saanud ka uus kubermanguarhitekt, kuid kellel polnud sugugi nõnda palju tööd kui oli olnud seda tema eelkäijal. Enamuse tööväest valis välja ta aga ikkagi omaenda mõisatest. Kes nad tal kõik olid, puuduvad täpsemad andmed, kuid vähemasti ühe neist on jäädvustanud oma mälestustes Christian Carl Ludwig Klee.

Nimelt oli ta , Elbe-äärsest Tangermündest pärit ja Halle ülikoolis hariduse saanud noormees, sattunud esimest korda Tallinna 1792. aasta hilissügisel ja nende aastate jooksul, mida tal siin veeta tuli, koges ta nii mõndagi: „Üks teatud krahv leiab oma mõisast noormehe, kel on suurepäraseid andeid joonistuskunstiks. Ta saadab ta Peterburi, kus noor inimene teeb mõne aastaga nii suuri edusamme, et härra otsustab lasta tal reisida Itaaliasse. Kui peenelt haritud mees, kel saksa ja itaalia keel suus, pöördub ta tagasi ja peale selle, mis veel tähtsam, on saanud meistriks oma kutsealal. Seetõttu on tal õigus ka parema elu peale. Aga see ei loe härra krahvile midagi; tema jaoks on vaid Jürri tagasi tulnud, kes ju vaid härgi ja sigu karjatada ja atra juhtida oleks osanud, kui ta poleks lasknud tal veidi midagi õppida ja kes tema arvates peab ka kõiki neid töid tegema, kui isand nõuab. Jürri, kes Peterburist Roomani oli esinenud kui silmapaistev kunstnik, peab oma isanda mõisas jälle teenrikuue selga tõmbama, saab koos teenijarahvaga süüa ja härra ning selle perekond räägib temaga vaid eesti keeles. Et see noormehele ei meeldinud, seda võib arvata. Ta põgeneb ja läheb Kopenhaageni, kus ta varsti küllalt teenistust leiab. Kuid isand avastab umbes aasta möödudes juhuslikult ta asukoha ja kuna sel ajal vähemalt Venemaa ja Taanimaa vahel vastav leping kehtis, siis anti vaene inimene välja. Ma nägin teda hiljem ise ja rääkisin temaga, kui ta maalis tubasid uues majas, mille ta härra Tallinnas ehitada laskis.“

Õigupoolest näitavadki toonased arhiivimaterjalid krahv Stenbocki Eestimaa mõisnike hulgas peaaegu ainsana, kes pidas oma alamate hulgas ka väljaõppinud maalijat – nimeks mitte küll Jüri, vaid hoopis Peet. Mis tollest usutavasti 1772. aastal just Hiiu-Suuremõisas sündinud noormehest hiljem sai, lähimad andmed kahjuks puuduvad ja ainult oletamisi võib teda siduda kellegi pseudonüümi Cerulli taha varjunud eestlasest maalikunstnikuga, kellest on 1815. aastal kirjutanud Pärnu Eliisabeti kiriku pastor Johann Heinrich Rosenplänter ning veidi hiljem ka Georg Julius Schultz-Bertram.

Millal too hiigelhoone lõplikult valmis sai, polegi päris täpselt teada. Vähemasti 1795. aastaks on see seisnud kindlalt juba Toompea kinnisturegistris. Ilmselt veniski maja viimistlemine üsna mitmele aastale. Vaevalt, et küll seetõttu, aga 1796. aasta mais on krahv Jakob Pontus Stenbock olnud sunnitud panema ka oma peavalduse, uhke ja väärika Hiiu-Suuremõisa, viimaks müüki – selle ostis talt veidi rohkem kui 160 000 hõberubla eest ära tema oma naabrimees, 1781. aastast saati Kõrgessaare mõisat enda käes pidanud parun Otto Reinhold Ludwig Ungern-Sternberg.

Loovutanud Hiiu-Suuremõisa küll Ungern-Sternbergile, otsustas Stenbock sealsetest talupoegadest siiski 60 mees- ja 47 naishinge endale pidada – küllap oligi tegemist eeskätt nendega, keda tal läks tarvis tema Toompeal asunud maja lõpetamiseks . Iseenesest oli 160 000 hõberubla, mis talle Hiiu-Suuremõisa eest arvestati, küll nõnda üüratu rahasumma, et õigupoolest ei suutnuksi talle keegi seda siin korraga välja maksta – nõnda sai ka krahv Stenbock oma lepingupartnerilt lisaks ka Haapsalu külje all paiknenud Uuemõisa. 

Vaade Tallinna Toompeale. Theodor Gehlhaari akvatinta, 1828
Vaade Tallinna Toompeale. Theodor Gehlhaari akvatinta, 1828
Krahv Stenbocki maja Benckendorffide valduses. Theodor Gehlhaari litograafia aastast 1833
Krahv Stenbocki maja Benckendorffide valduses. Theodor Gehlhaari litograafia aastast 1833

Veidi hiljem, 1802. aastal, on ta ostnud endale sealtsamast kõrvalt ühe teisegi valduse, nimelt Ungru mõisa – nii et pärisorjuse kaotamise aegu, 1816. aastal, oli ta pärushärraks ikkagi veel ligi 1200 talupojale. Ka ettevõtlik vaim ei jätnud teda kunagi ning kui näiteks 1805. aasta paiku hakati Peterburis kavandama Kaasani katedraali ehitust, tegi ta kõik endast oleneva, et selle materjaliks saaks valitud just tema Ungru mõisast pärit dolomiit. Kaubale ta selles osas siiski ei saanud.

Oma uhkest Toompea põhjanõlvale ehitatud majast ei loobunud krahv Stenbock aga kunagi ja seal on ta 23. septembril 1824 ka surnud. Siiski müüsid ta pärijad selle üsna pea, juba 1828. aasta septembris, hilisemale Eestimaa tsiviilkubernerile Paul von Benckendorffile, alates 1833. aastast seisis see aga Alexander von Ritteri nimel. Toona leidus majas peamiselt üürikortereid ja 1855. aastal koliti sinna ka Toomkooli pansion. 

1874. aastal ostis terve hoone Eestimaa rüütelkond ja kui Aleksander III ajal alanud venestusreformide aegu kerkis vajadus uue kohtuhoone järele, müüdi see 1891. aastal Eestimaa kubermanguvalitsusele. Nõnda, küll terve sajandi pikkuse viivitusega, sai hoone lõpuks kätte selle otstarbe, mille jaoks oli teda kunagi õieti püstitama hakatudki.

Sellisena, peamiselt kohtuhoonena, püsis ta peaaegu Nõukogude aja lõpuni, kuid jäeti siis üsna pikas ajaks, tervelt tosinaks aastaks, tühjalt seisma. Aastail 1997–2000 toimusid hoones aga põhjalikud renoveerimistööd, ja kui nendega lõpuks valmis saadi, kolisid sinna nii Eesti Vabariigi valitsus kui ka Riigikantselei.

Viimati uuendatud 01.09.2020