Kolmapäeval tähistatakse vastupanuvõitluse päeva

21.09.2021 | 15:21

Vastupanuvõitluse päeval asetatakse mälestuskimbud O. Tiefi kalmule ning pärjad Vabadussõja võidusamba jalamile, toimub Eesti riigivanematele pühendatud mälestusjumalateenistus ning tudengid peavad traditsioonilise kõnekoosoleku.
    • Jaga

Vastupanuvõitluse päeva hommikul kell 7.05 heiskavad Pika Hermanni torni sinimustvalge Eesti lipu XXI kooli liputoimkond.

Pärastlõunal kell 15.30 asetatakse Metsakalmistul Otto Tiefi kalmule Vabariigi Presidenid ja Konstantin Pätsi Muuseumi mälestuskimbud. Kõneleb Riigikogu liige Urmas Reinsalu. Korporatsioonide Rotalia ja Tehnola esindajad läidavad mälestusküünlad.

Kell 17 algab Jõelähtme Püha Neitsi Maarja koguduse kirikus riigivanemate mälestusjumalateenistus. Koos peapiiskop Urmas Viilmaga teenib EELK Ida-Harju praost, Jõelähtme koguduse õpetaja Margus Kirja. Süüdatakse mälestusküünlad.

Kell 18 algab raekoja platsilt Vabaduse väljakule akadeemiliste organisatsioonide rongkäik. Kell 18.15 asetab kaitseminister Kalle Laanet pärja Eesti rahvalt ning korporatsioon Tehnola esindaja Henri Pehk pärja Eesti Korporatsioonide Liidult Vabadussõja võidusamba jalamile. Sellele järgneb traditsiooniline kõnekoosolek.

22. septembril 1944 algas Eesti vastupanu punasele okupatsioonivõimule ning võitlus vaba ja demokraatliku Eesti eest. Selleks astus ametisse 18. septembril vabariigi valitsus Otto Tiefiga eesotsas. Valitsus kuulutas Eesti neutraalseks II maailmasõjas. Eesti suveräänsusest Punaarmee aga ei hoolinud ning Eesti okupeeriti taas. Eesti ei alistunud kunagi ja vastupanu erinevates vormides kestis Eesti iseseisvuse taastamiseni 1991. aastal.

x

Taustainfo

Eesti oli II maailmasõja keerises okupeeritud ning põhiseadusliku Eesti kõige realistlikumaks välispoliitiliseks suunavalikuks oli kas Nõukogude Liit või Saksamaa. Mõlemad tähendasid iseseisvuse kaotust ja ulatuslikke repressioone. Leidus ka kolmas, pigem idealistlik kui realistlik tee, mis nägi ette iseseisvuse taastamist toetudes demokraatlikele lääneriikidele.

Esimesed avalikult „kolmanda tee“ valijad olid välismaal viibivad Eesti diplomaadid, kes 1940. aasta suvel ei tunnustanud riigi okupeerimist ja annekteerimist NSVL, hiljem Saksamaa poolt. Kodu-Eestis sai hakata esimesi reaalseid samme iseseisvuse taastamiseks astuma 1944. aastal, kui tekkis lootus Saksa okupatsiooni peatsele lõpule. Veebruaris loodi sel eesmärgil Rahvuskomitee. Ehkki kevadel arreteeriti ligi 500 Rahvuskomiteega seotud isikut, valmistati järjekindlalt ette põhiseadusliku Vabariigi Valitsuse moodustamist ja Eesti sõjalist kaitsmist.

18. septembril 1944, päev pärast Saksa sõjavägede tagasitõmbamise otsust, nimetas viimase sõjaeelse valitsuse peaminister presidendi ülesannetes Jüri Uluots ametisse uue Eesti Vabariigi Valitsuse.

Vabariigi Valitsuse juhiks ja siseministriks nimetati Otto Tief, kohtuministriks Johannes Klesment, välisministriks August Rei, sõjaministriks Johan Holberg, rahaministriks Hugo Pärtelpoeg, kaubandus-tööstusministriks Rudolf Penno, põllutööministriks Kaarel Liidak, teedeministriks Johannes Pikkov, sotsiaalminister Voldemar Sumberg, haridusminister Arnold Susi ja (portfellita) minister Juhan Kaarlimäe. Riigikontrolöriks nimetati Oskar Gustavson ja riigisekretäriks Helmut Maandi.

Vabariigi Valitsus kogunes Eesti Maapanga hoonesse esimesele istungile 19. septembril. Valitsusjuht luges ette deklaratsiooni, mis teatas Rahvuskomitee likvideerimisest ning valitsuse tegutsemahakkamisest. Võeti vastu otsus raskelt haige presidendi kohusetäitja Jüri Uluotsa Eestist evakueerimise kohta.

Vabariigi Valitsuse 20. septembri istungil andsid valitsuskabineti liikmed pühaliku vandetõotuse. Otsustati Riigi Teatajas avaldada Vabariigi Valitsuse deklaratsioon, milles anti teada Eesti riikliku iseseisvuse taastamisest ja valitsuse moodustamisest, kuulutati Eesti käimasolevas sõjas neutraalseks ja protestiti Punaarmee sissetungi vastu. Deklaratsioon tehti teatavaks ka raadio kaudu.

Narva alt taanduvad Eesti üksused olid lahingutes segamini paisatud ja side nendega oli katkenud. Seetõttu tuli loobuda pealinna kaitseplaanidest. Vabariigi Valitsuse 21. septembri 1944 õhtusel istungil otsustasid valitsuskabineti liikmed Eestist lahkuda ning jätkata võitlust vaba Eesti eest eksiilis.

Omariikluse taastamisest unistasid mitte ainult poliitikud. Mitmel pool asusid tavalised eestlased – soomepoisid, eruadmiral Johan Pitka löögigrupi mehed, Saksa armeesse kuuluvad Eesti sõjaväelased, omakaitselased ja tsiviilisikud – okupatsiooni vastu ja vaba Eesti eest võitlema. Teise maailmasõja aegne ja järgne vastupanuvõitlus annab tunnistust, et Eesti liideti Nõukogude Liiduga eestlaste tahte vastaselt ning et Eesti ei alistunud okupatsioonile kunagi.

Soomepoisid
1944. a augustis kutsus Eesti Vabariigi Rahvuskomitee ovaba Eesti eest võitlema Soome armee eestlastest vabatahtlike rügemendi - soomepoisid. Eestisse saabunutest moodustati kaks pataljoni, millest üks saadeti Emajõe rindele, kus see oma vaprusega silma paistis; teist pataljoni ei jõutud rindele saata. Küll aga osutasid soomepoisid relvastatud vastupanu taganevatele sakslastele, kes üritasid neid Saksamaale evakueerida. Soomepoiste üldarvuks hinnatakse umbes 3500.

Pitkapoisid
Eestisse 1944. aastal naasnud eruadmiral Johan Pitka asus organiseerima üksust, mille eesmärgiks oli toetada Eesti iseseisvuse taastamist ning Tallinna kaitsmist. Teade sellest, et admiral Pitka organiseerib Nõukogude vägede pealetungile vastupanu, levis kulutulena üle Eesti, leides imetlust ning võitlustahteliste meeste innustunud järgimist üleskutsele. Paraku tegid sakslased selle tegevusele takistusi, korjates ära relvi ning vangistades üksuse liikmeid. Pitka mehed pidasid Tallinna kaitstes mitu lahingut, misjärel taganeti Läänemaale. Kosel toimunud relvakokkupõrkes Nõukogude vägedega osales ka 72-aastane Pitka ise. Punaarmee pealetungi pidurdamine seal oli hädavajalik, et võimalikult paljud paadipõgenikud jõuaks pageda üle mere Rootsi.

Vastupanu üheks silmapaistvaimaks märgiks oli haakristilipu asendamine sinimustvalgega Toompeal Pika Hermanni tornis 20. septembril. Rahva seas tekitas see vaimustusetormi, sadamas evakuatsiooni ootavates sakslastes aga meelepaha. Kohati vallandusid eesti ja saksa sõdurite vahel tulevahetused, mis lõppesid alles 21. septembri õhtul seoses Tallinna tabanud Nõukogude pommirünnakuga. Järgmise päeva ennelõunal tungis laskurkorpuse eelsalk Tallinnasse, purustades Vaskjala silla juures väikese Eesti üksuse. Tund aega hiljem jõudsid nõukogude tankid Toompeale, kus esimese asjana tulistasid alla Pika Hermanni tornis lehvinud sinimustvalge lipu. Lipuvahetus Pikas Hermannis sümboliseeris Nõukogude okupatsioonivõimu taastulekut Eestisse.

Metsavennad
1944. aasta lõpuks varjas end nõukogude võimu eest arvatavalt ca 30 000 inimest: endised Saksa armees võidelnud, Punaarmee mobilisatsioonist kõrvalehoidjad ning endise Omakaitse ja Kaitseliidu liikmed. 1945. aasta kevadel alustasid metsavendade salgad üle Eesti relvastatud vastuaktsioone.

Maapiirkondades oli tegelik võim sageli metsavendade käes. Saatuslikuks kujunes metsavendlusele 1949. aasta märtsiküüditamine. Talumajapidamiste julm likvideerimine, küüditamine ja sundkollektiviseerimine kahandas oluliselt metsavendade toetajaskonda. 1953. aastaks suutis nõukogude võim aktiivse relvastatud vastupanu maha suruda. Selles kangelaslikus vabadusvõitluses hukkus ligikaudu 2000 metsavenda, tuhanded arreteeriti ja saadeti Siberi vangilaagritesse. Pärast 1953. aastat muutus metsavendlus aina harvemaks, kuid üksikud mehed pidasid vastu veel aastakümneid.

Koolinoored
Vastupanus osalesid ka koolinoored, kes levitasid lendlehti ja rebisid maha okupatsioonisümboleid. Eesti Vabariigi aastapäeval heisati raskesti kättesaadavatesse kohtadesse rahvuslipud. Lisaks seadsid organisatsioonide liikmed endi sihtideks side loomise välisriikidega, relvastuse ja varustuse hankimise ning metsavendade igakülgse abistamise. Koolides üritati välja selgitada Nõukogude julgeoleku agente ja koguda andmeid vaenlase arvukuse ja tegevuse kohta. Sõjajärgseil aastail moodustatud salaorganisatsioonide tugev rahvuslik meelsus kajastus ka nenede nimedes: "Eesti Vabaduse Eest", "Vaba Eesti", "Sini-Must-Valge" jne. Karmide repressiivmeetmetega suutis punavõim põrandaaluste organisatsioonide tegevuse 1960-ndateks aastateks lõpetada.

Gert Uiboaed

Riigikantselei sümboolikanõunik