Rahvuspüha
Vabariigi aastapäev, iseseisvuspäev - 24. veebruar
Iseseisvuspäev on riigi ja rahva pidupäev. 24. veebruaril 1918 avaldati "Manifest kõigile Eestimaa rahvastele", milles kuulutati välja sõltumatu ja demokraatlik Eesti Vabariik.
Riigi sünnipäeva tähistatakse tavapäraselt lippude heiskamise üle maa, pärgade asetamisega Vabadussõja ausammastele, küünalde süütamisega riigi- ja ühiskonnategelaste haudadele, tänu- ja mälestusjumalateenistuste, aktuste ja pidulike kõnekoosolekutega. Kaitsevägi korraldab tradistioonilise paraadi ühes Eesti linnas ning õhtu lõpetab kontsert-aktus ja Vabariigi Presidendi vastuvõtt.
Lisaks avalikel tähistamisel osalemisele kogunetakse pere ja sõpradega, käiakse ühiselt looduses ning nauditakse vabaduse pidupäeva. Meeleolu aitab luua Eesti Rahvusringhääling teemakohase programmiga.
Vabariigi aastapäev tähistamine
Koordinaator
Välisministeerium
Riikliku protokolli osakond
Vabariigi aastapäeva tähistamise traditsioonid on:
- Piduliku lipuheiskamise tseremoonia Toompeal, linna- ja vallakeskustes ja mujal
- Pärgade asetamise tseremoonia Vabadussõja ausammaste jalamil nii Tallinas kui üle Eesti
- Vabariigi aastapäeva tänujumalateenistused Tallinnas kui mujal
- Kaitseväe paraad ja lahingutehnika näitus
- Vabariigi President annab üle riiklikud teenetemärgid, peaminister riiklikud preemiad
- Vabariigi aastapäeva kontsert ja Vabariigi Presidendi pidulik vastuvõtt
- Kõikidele elu-, äri- ja büroohoonetele heisatakse Eesti lipud
Maapäeva otsus 28.11.1917
1917. aasta 28. novembril kuulutas Eestimaa Kubermangu Ajutine Maanõukogu ehk maapäev end kõrgeimaks võimuks kuni demokraatlikult valitud Asutava Kogu kokkukutsumiseni. Otsuse vastuvõtmise järel ajasid enamlased aga maapäeva laiali. Maanõukogu vanematekogu ja Maavalitsus jätkasid siiski põrandaalust tegevust.
Päästekomitee
Lähtudes 1918. aasta sündmustest Venemaal ja esimese maailmasõja rinnetel, otsustas maanõukogu vanematekogu välja kuulutada Eesti iseseisvuse. Selleks moodustati 1918. aasta 19. veebruaril suuremate parteide esindajatest erivolitustega Päästekomitee. Päästekomiteele anti kogu riiklik võim Eestis. Päästekomitee liikmed olid Konstantin Päts, Jüri Vilms ja Konstantin Konik ning neil kõigil oli võrdne staatus.
Iseseisvusmanifest
Koostati iseseisvusmanifest, milles esmakordselt nimetati Eestit iseseisvaks demokraatlikuks vabariigiks. Läheneva sõjategevuse tõttu loeti see 23. veebruari õhtul Pärnus Endla teatri rõdult avalikult ette. 24. veebruaril avaldati manifest üle Eesti. Sellega oli Eesti Vabariik ametlikult välja kuulutatud.
Valitsuse ametisse asumine
24. veebruaril nimetas Päästekomitee ametisse 13-liikmelise Eesti Ajutise Valitsuse eesotsas Konstantin Pätsiga. Järgmisel päeval Tallinn okupeeriti. I maailmasõja lõppemisel 11. novembril 1918 alustas Tallinnas tööd Eesti Ajutine Valitsus, esimesele istungile kogunesid Jaan Poska, Ferdinand Peterson, Jaan Raamot ja Juhan Kukk. 12. novembril toimus Ajutise Valitsuse ja maanõukogu vanematenõukogu ühisistung, kus täpsustati valitsuse koosseisu ja jagati ministriportfellid.
Vabadussõda
28. novembril 1918 alustas Punaarmee pealetungi piirilinnale Narvale ja sellega algas relvastatud konflikt Nõukogude Venemaa ja Eesti Vabariigi vahel. Lisaks Eesti iseseisvuse eest peetavale võitlusele Nõukogude Venemaa vastu hõlmas Vabadussõda kahte lühiajalisemat ja piiratuma ulatusega relvakonflikti Läti pinnal – võitlust Landeswehriga ja valgekaartliku kindrali Bermondti vägedega. Vabadussõda lõppes Eesti täieliku võiduga 2. veebruaril 1920.
Iseseisva riigina tunnustamine
Tartu rahulepingu sõlmimine 1020. aasta alguses Eesti ja Nõukogude Venemaa vahel avas Eestile ühtlasi tee laialdasele rahvusvahelisele tunnustamisele iseseisva riigina. Suvel 1920 tunnustas de iure iseseisva riigina Soome, pool aastat hiljem juba kõik endised liitlased – Entente’i riigid. Aastatel 1921–1922 järgnesid paljud teised riigid, juulis 1922 ka USA. Eesti sai Rahvasteliidu liikmeks 22.09.1921.
Viimati uuendatud 19.02.2021