Esindusruumid

Eestimaa paigutub lääne- ja idatsivilisatsiooni piirimaale ning siinne kunst on läbi aastatuhandete peegeldanud nii kohalikku kultuuri kui ka rahvusvahelisi suundumusi. Eesti kuulumisest läänelikku kultuuriruumi annab tunnistust nii meie arhitektuur kui rikkalik kujutava kunsti traditsioon. Kui tarbeesemed ja ehituskunst kõrvale jätta, siis Eesti vanimad säilinud skulptuuri- ja maaliteosed pärinevad 13. sajandist. Saalis on eksponeeritud kaasajast pärinevad Eesti kunstnike maalid ja skulptuurid.

Eesti kunstile pühendatud saali dominandiks on Peeter Mudisti maaliduo "Saabumine" (1978) ja "Laste aasta" (1979). Maalikunstnik Peeter Mudist (1942–2013) oli üks Eesti silmapaistvamaid kunstnikke, kelle maalides on alati tunda eksistentsiaalset ja filosoofilist mõõdet. Tema teosed ei ole lihtsalt visuaalsed kujutised, vaid emotsionaalsed ja mõttelised rännakud, mis kutsuvad vaatajat sügavuti tunnetama ja kaasa mõtlema.

Hoopis abstraksemalt mõjuvad Sirja-Liisa Eelma kaheks maali seeriast "Kirjutada oma/sinu nime" (2019). Eelma (1973) on minimalistlikus laadis töötav kontseptuaalne maalikunstnik, kelle loomingu läbivateks teemadeks on tühjus, vaikus ning nähtava ja nähtamatu suhe. Tema loomingut iseloomustab meditatiivsus ja õrnus, tema teosed loovad vaatajale ruumi puhkehetkeks ja sisekaemuseks.

Maalikollektsiooni kuuluvad ka peatrepi halli seinu ilmestavad Mari Kurismaa kaks maali seeriast "Korduvad mustrid" (2010). Kunstnik ja sisearhitekt Mari Kurismaa (1956) looming on mitmekesine. Oma teostes analüüsib ta erakordse esteetika ja mängulisusega meid ümbritsevat maailma ning avab vaatajale selle erinevaid kihte.

Kunstikollektsioonis tõusevad esile Tõnu Maarandi Aafrika mahagonist puuskulptuurid “Mõtlev naine” ja “Mõtlev mees” (mõlemad 1972). Mõlemad teosed kuuluvad Eesti skulptuuriparemikku ning kannavad endas ühest küljest inimloomuse ürgset olemust ja samas modernset kultuurikeelt. Nüüdisaegse vormikeelega võlub vaatajaid  Edgar Viiese pronksist abstraktne skulptuur "Siluett" (1988).

Alates keskajast oli Eestimaa valitsemine olnud jaotatud maaisanda, maapäeva ja kohalike mõisnike vahel. Eesti maarahvas oli siiski vähemal või rohkemal määral kaasatud kogukonna elu korraldusse, sh osales kohtupidamises, kogukonna liikmete hoolekandes aga kandis rolli ka maa sõjalisel kaitsmisel.

Rüütelkonna kõrgeim organ oli iga kolme aasta tagant kogunev maapäev. Maapäeval oli esindatud kogu maa koos rahvaga rüütlimõisate kaupa. Maapäeval oli seaduseelnõude algatamise ning otse maaisanda poole pöördumise õigus.

Maapäeva saali interjööri muudeti oluliselt 1923. aastal. Eesti esindushooneks ümberehitamisel otsustati ainsana taastada saali algupärane sisekujundus. Selleks andsid põhjuse ja ka sisendi pea terviklikult säilinud algupärased interjöörielemendid ja dokumentaalselt taastatav sisekujundus.

Aadliperekondade vapid
Maapäeva saali seintel ja peegelvõlvil on eksponeeritud Eestimaa Rüütelkonda kuulunud aadliperekondade vapid, kokku 280. Vapid esindavad ühest küljest seisuslikku ühiskonda, loomulikult nende omanikke, kuid teisalt esindab vapikollektsioon tervikuna omariikluse eelset Eestimaad. Said ju vapitahvli riputada seinale vaid need aadliperekonnad, kes esindasid maapäeval oma rüütlimõisates elavaid inimesi.

Vapikollektsioon oli terviklikult säilinud Eesti Ajaloomuuseumi kogus. Kuna vapitahvlid on museaalid, on seintel olevad vapitahvlid paigutatud muuseumiklaasiga eraldatud eksponeerimisraamidesse. Kõik vapitahvlid korrastasid ja valmistasid eksponeerimiseks ette Eesti Vabaõhumuuseumi ennistuskoja KANUTi konservaatorid.

Valimisurnid
Omariikluse eelne valitsemiskorraldus Eestimaal ei olnud demokraatlik. Maapäeval oli esindatud vaid üks seisus – aadlikud. Samas oli Eestimaa hertsogkonna valitsemise viis selgelt erandlik absolutistliku valitsemise suunas kaldu olevas Euroopas: riigivalitseja pidi jagama oma võimu maa esindajatest moodustunud maapäevaga.

Maapäev oli aga kindlasti demokraatlik oma sisemiselt korralduselt: hääleõigus oli igal maapäeva liikmel, seejuures ei mänginud rolli esindaja ametiaste, tiitel ega pärinemine.

Maapäeva kui maaesinduse tööst annavadki tunnistust kõik neli säilinud valimisurni. Urnid on deponeeritud Tallinna Linnamuuseumist.

1812-1814. aasta sõjakäigu mälestustahvlid
1812-1814 toimus Napoleoni sõjakäik Venemaale. Vene Keisririigi kaitsmist korraldas baltisakslane kindralfeldmarssal vürst Michael Andreas Barclay de Tolly, kes kaks aastat hiljem Austri, Preisi ja Vene liitlasvägede juhatajana Pariisi alistas. Valgetel autahvlitel on loetletud sõjakäigus osalenud ja mustadel tahvlitel sõjakäigul hukkunud Eestimaa rüütelkonda kuulunud aadlikud. 

Peameeste loend
Eestimaa Rüütelkonna kui XVI sajandist pärineva Eestimaa valitsemise peamise instrumendi eesotsas oli korraliselt iga kolme aasta järel valitav Rüütelkonna Peamees. Esimene peamees kinnitati ametisse 1593. aastal.

Eesti Vabariigi väljakuulutamisega 24. veebruaril 1918. aastal seati eesmärgiks demokraatliku riigikorralduse alusel ühise elu korraldamine Eestimaal. Viimaseks peameheks jäigi Aaspere mõisnik parun Eduard Dellingshausen.

Eestimaa Rüütelkond likvideeriti Eesti Asutava Kogu poolt 9. juunil 1920. a. vastu võetud "Seisuste kaotamise seadusega". Sama aasta detsembris jõustus Asutava Kogu poolt vastu võetud põhiseadus. Valitsusvõimu üleminekut Eestimaa rüütelkonnalt demokraatlikult valitud rahvaesindusele sümboliseeribki Rüütelkonna Peameeste loend, mis lõpeb 1918. aastaga.

Eesti Vabariik võitis Vabadussõjas endale eluõiguse. Kokku kaotati sõjas üle 6000 inimelu, neist 3588 otseses lahingutegevuses.

Eesti Vabariigi väljakuulutamisel 24. veebruaril 1918 see pea koheselt okupeeriti Saksa Keisririigi vägede poolt. I maailmasõja lõppemisel algas palavikuline riigiehitustöö, ametisse astus Ajutise Valitsus Konstantin Pätsi juhtimisel.
 

Vabadussõda
28. novembril 1918 kell 5.30 avas Nõukogude Venemaa Narva linna pihta ägeda suurtükitule ning kokku 12 000 punaarmeelast ületas Eesti piiri. Järgnes 431 päeva rasket ja ebavõrdset võitlust Eesti vabaduse eest. 5. juunil 1919 tekkis relvakonflikt ka Saksa Landeswehriga. Eesti rahvaväe kustumatu vabadusjanu, samuti Eesti sõprade – Soome, Suurbritannia, Taani ja Rootsi, lisaks ka väiksemate rahvusgruppide ingerlaste ja baltisakslaste - abi, viis võidule!

23. juunil 1919 purustati Saksa Landeswehr ning 3. jaanuaril 1920 kell 10.30 algas vaherahu Eesti ja Nõukogude Venemaa vahel. 2. veebruaril 1920 sõlmiti Tartus rahuleping, millega tunnustati Eestit esmakordselt iseseisva riigina.
 

Vabadusrist
Vabadussõja kõige olulisem sümbol on Vabadusristi aumärk. Kokku tunnustati aumärgiga 3224 isikut, sh välisriikide diplomaate, riigijuhte aga ka Verduni linna ning Itaalia, Prantsusemaa ja Suurbritannia Tundmatut Sõdurit. Vabadusristi andmine lõpetati 1925. aastal, selle II liigi I järgu aumärki ei antudki kunagi välja. Sümboolselt on vereliigi kõrgeim autasu antud 2008. aastal Eesti rahvale, kui avati Tallinnas Vabadussõja võidusammas.
 

Õppursõdurite mälestusmärk
Vabadussõja vaimu kannab ilmekalt Ferdi Sannamehe skulptuur "Vabadussõjas langenud õpilaste ja õpetajate mälestusmärk". Ferdi Sannamees (1895-1963) oli Eesti üks andekamaid skulptoreid, suurepärane portretist ja monumentalist, erinevais materjalides aktifiguuride looja.

Õppursõdurid olid gümnaasiumidest ja ülikoolidest tulnud noored, kes olid valmis Eesti idee eest andma oma elu. Õppursõdurid jätsid endast maha inspireeriva eeskuju tulevastele põlvkondadele. Nende ohvrimeelsus ja pühendumus on üks Eesti Vabadussõja sümboleid.

Eestlaste kui kultuurrahva üks alustalasid on meie keel ja kirjakultuur. Siia saabunud reisimehed ja külalised on läbi ajaloo on täheldanud eestimaalaste ebaharilikke püüdluseid hariduse poole.

Emakeel
Eesti keel kuulub soome-ugri keelte hulka. Tänapäevane eesti keel on kujunenud soomepärastest põhjaranniku ning kunagi iseseisvast lõunaeesti murretest. Seda kõneleb emakeelena ca 1 miljon inimest, lisaks ca 230 000 võõrkeelena. Eesti keel on teaduse, kultuuri, riigi ning tarkvara keel. Kogu maailma veebikeskkondade sisust ca 0,1% on eestikeelne.

Ebaselgeks on jäänud, kas Eestil oli muinasajal enda kirjasüsteem, kindlasti tunti aga ruunikirja. Ladina tähestik saabus Eestimaale 13. sajandil. Tihedad kaubanduslikud sidemed naaberaladega lubavad oletada, et kirjaoskajaid eestlasi leidus siin juba varem. Esimesed kirjalikud ülestähendused Eestimaa kohta pärinevad 13. sajandi algusest – Henriku Liivimaa kroonika ja Taani hindamisraamat. Vanim säilinud dokument on 1237. aastast pärinev paavsti legaat Modena Guillelmuse läkitus. Ürikukogud tekkisidki kirikute, linnade ja seisuslike korporatsioonide juurde.
 

Vaimulikud eestikeelsed raamatud
Esimesed teated eestikeelse trükitud raamatu kohta pärinevad 1517. aastast. Vanim tänaseni osaliselt säilinud eestikeelne raamat on 1535. aastal trükitud Tallinna Niguliste kiriku pastori Simon Wanradti ja Pühavaimu kiriku eesti koguduse jutlustaja Johann Koelli koostatud luteri usu katekismus, eestikeelne Piibel ilmus 1739. aastal. 1766. aastal hakkas ilmuma esimene eestikeelne nädalaleht „Lühhike õppetus“ ning 1781. aastal ilmus esimene tarbeteos – kokaraamat „Köki ja Kokka Ramat“.
 

Haridus ja ülikool
Kirjakeele levik käis käsikäes hariduse andmisega. Vanim avalik raamatukogu on teada Tallinnast 1552. aastast. Üheks tähtsaimaks sündmuseks on 1632. aastal ülikooli asutamine Tartus, samas asutati ka trükikoda. Eestimaalaste lugemis- ja kirjaoskus kasvas hüppeliselt 1630-il aastail, mil Rootsi Kuningriigi poolt pöörati suurt tähelepanu rahvakoolide rajamisele. Sajandi lõpuks sai rääkida eestlastest kui üldise kirjaoskusega rahvast. Näiteks 1897. aasta rahvaloenduse andmeil oli Eestis kirjaoskajaid 91,2% kogu rahvastikust!

Üheks esimeseks Eesti soost kirjameheks saab pidada Puhja köstrit Käsu Hansu, kes u 1708. aastal kirjutas nutulaulu Tartu linnale, mis venelaste rüüstamise tulemusel Põhjasõjas hävitati. Sajand hiljem pidas Kristjan Jaak Peterson juba avalikult võimalikuks algupärase eesti kirjanduse loomist. Eesti kirjandus sai laiema leviku 1818. aastal Otto Wilhelm Masingu kogumikuga „Pühhapäewa Wahhe-luggemissed“. Masing on ühtlasi eest keele ühe omapära – „õ“ hääliku ja tähe fikseerija. 1862. aastal ilmus Friendrich Reinhold Kreuzwaldi sulest eepos „Kalevipoeg“. Johann Voldemar Jannsen ja Lydia Koidula arendasid eesti keelt ja kirjandust, käsitlesid rahvuslikke teemasid ning äratasid rahva eneseteadvust. XIX sajandi lõpul ilmus juba 200-300 eestikeelset raamatut aastas.

Eesti Vabariigi iseseisvumise järel 1918. aastal koges eesti kirjakultuur õitsengut. Kirjanikud nagu Anton Hansen Tammsaare ja Friedebert Tuglas kirjutasid teoseid, mis käsitlesid Eesti ühiskonna muutusi ja identiteeti. Nõukogude okupatsiooni ajal oli kirjakultuur tihedalt tsenseeritud, kuid paljud kirjanikud ja luuletajad leidsid viise, kuidas väljendada oma mõtteid ja tundeid varjatud kujul. Tänapäeva eesti kirjakultuur hõlmab laia valikut žanreid ja teemasid, kajastades nii kohalikke kui ka globaalseid küsimusi.
 

Eesti Maanõukogu 15. novembri 1917 otsus kõrgeim võim Eestimaal enda kätte võtta tähendas sisuliselt Vene Keisririigist eraldumist. Sellega algas ka Eesti välispoliitiline lugu, mis alustuseks kätkes endas uuele riigile tunnustuse saamist, seejärel välissuhete arendamist ja partnerlust nii naaberriikide kui kaugemal paiknevate mõttekaaslastega. Praeguseks ajaks on Eestil kahepoolsed diplomaatlised suhted pea kõigi riikidega ning oleme  olulisimate rahvusvaheliste organisatsioonide liige.

Eesti välisdelegatsioon
Uue riigi loomine tuli läbi rääkida teiste riikide ehk tulevaste partneritega. Selleks võttis Maanõukogu nõuks saata Lääne-Euroopasse end esindama Eesti välisdelegatsiooni, et taotleda tunnustust iseseisva Eesti riigi ideele ja hankida poliitilist ning majanduslikku toetust. 

Esimeseks Eesti välisesindajaks võib pidada Jaan Tõnissoni, kes saabus Rootsi juba 1918. aasta jaanuaris. Londonis asutati Eesti ajutine esindus, mida juhtis  poolametliku esindajana Ants Piip. Pariisi rajatud Eesti esindust juhtis Karl-Robert Pusta. Eesti esimeseks saadikuks Helsingis oli Oskar Kallas.

Tartu rahuläbirääkimised
Tartus 1919. aasta detsembris toimunud rahuläbirääkimised viisid Tartu rahulepingu sõlmimiseni Eesti ja Nõukogude Venemaa vahel. Rahuläbirääkimised ise ning nende õnnestumine on äärmiselt oluline vertsapost Eesti välisteenistuse ajaloos, kuna need tähistasid noore riigi diplomaatilise võimekuse esimest suurt saavutust ja panid aluse Eesti iseseisvale välispoliitikale. 

Tartu rahuleping, mis sõlmiti Nõukogude Venemaaga 2. veebruaril 1920, lõpetas Eesti Vabadussõja ja oli ühtlasi esimene dokument, milles Venemaa tunnustas ametlikult Eesti iseseisvust ja loobus kõigist pretensioonidest Eesti territooriumile. See rahuleping oli esimene suur diplomaatiline saavutus, mis kindlustas Eesti kui suveräänse riigi staatuse. 

Tartu rahuläbirääkimised demonstreerisid, et Eesti suutis rahvusvahelistes suhetes edukalt ja professionaalselt oma huvide eest seista. Delegatsiooni juhtis Jaan Poska, kes näitas üles suurt tarkust ja diplomaatilist oskust, saavutades soodsa rahulepingu tingimused. Rahuleping võimaldas Eestil hakata üles ehitama rahvusvahelisi suhteid ning liituda globaalsete organisatsioonidega, nagu Rahvasteliit.

Eesti Vabariigi tunnustamine
1920. aastate alguses alustas Eesti aktiivset diplomaatilist tegevust, et saavutada de jure tunnustus suurriikidelt ja teistelt riikidelt. 26. jaanuaril 1921 tunnustasid Eesti iseseisvust de jure Suurbritannia, Prantsusmaa, Itaalia ja Jaapan. Eesti võeti Rahvasteliidu liikmeks 22. septembril 1921. See kinnistas riigi iseseisvuse rahvusvahelisel tasandil ja võimaldas osaleda rahvusvahelistes otsustusprotsessides.

Välispoliitika, II maailmasõda ja diplomaadid eksiilis
Eesti rõhutas algusaegadel neutraliteedi poliitikat ja püüdis säilitada tasakaalustatud suhteid nii lääne- kui idariikidega. 1940. aastal okupeeris Nõukogude Liit Eesti, kuid mitmed riigid, eelkõige USA, Suurbritannia ja teised lääneriigid, ei tunnustanud Eesti okupeerimist de jure. Eesti diplomaatiline esindatus jätkus eksiilis, hoides elus järjepidevuse põhimõtet.

Taastunnustamine
Pärast iseseisvuse taastamist 20. augustil 1991 algas kiire rahvusvaheline tunnustusprotsess. Esimesena tunnustas Eestit Island 22. augustil 1991. Lühikese aja jooksul järgnesid teised riigid, sealhulgas Venemaa, kes tunnustas Eesti iseseisvust 6. septembril 1991. Eesti võeti 17. septembril 1991 ÜRO liikmeks, kinnistades täieliku rahvusvahelise tunnustuse.