Riigisekretär Taimar Peterkopi sõnul on kaasaegses julgeolekukeskkonnas raske teha selget vahet riigikaitse- ja tsiviilkriisil. „Ohupilt on muutunud keerulisemaks ja ohuallikad mitmekesisemaks. Piir sõja ja rahu, samuti erinevate kriiside vahel võib osutuda hägusaks. Näeme, kuidas Venemaa ja Valgevene on Venemaa sõjategevuse kõrval kasutanud naabrite vastu asümmeetrilisi vahendeid, et nõrgestada demokraatlikke ühiskondi, olgu see mõjutustegevus, energiasõltuvus, kunstlikult tekitatud inimränne või destabiliseeriv tegevus küberruumis,“ ütles Peterkop. Mitme eri valdkonna kriisi lahendamine nõuab selget ja loogilist õigusruumi ning paljude osapoolte koordineeritud tegutsemist. „COVID-19 pandeemia näitas vajadust lahendada suure mõjuga kriise valitsuse tasandil peaministri kui kriisiolukorra juhi juhtimisel. Uus seadus loob üldised alused kriisideks valmistumiseks ja nende lahendamiseks,“ märkis riigisekretär.
Uue seaduse väljatöötamist alustati 2020. aasta aprillis valmisoleku seaduse nime all. Tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse eelnõu hõlmab kriisiolukorraks, eriolukorraks, erakorraliseks seisukorraks ning sõjaseisukorraks ja väiksemateks sündmusteks valmistumist ning nende lahendamist ja ühtset juhtimist.
Eelnõu näeb ette kriisiülesannete kontseptsiooni, mis asendavad kehtivaid riigikaitseülesandeid ja lahendatavaid hädaolukordi. Nii tsiviil- kui riigikaitsekriisideks valmistumiseks hakkab kehtima üks süsteem, kus üleriigilise riskianalüüsi alusel koostavad valitsus, täidesaatva riigivõimu asutused, elutähtsate teenuste osutajad ja kohalikud omavalitsused oma kriisiplaanid. Kriisiülesannete täitjate hulk täieneb, näiteks määratakse need Eesti Advokatuurile, Tervisekassale, Eesti Pangale, Finantsinspektsioonile ja Eesti Rahvusringhäälingule. Lisaks rõhutab eelnõu asutuste kriisivalmiduse tähtsust: kõik põhiseaduslikud institutsioonid, asutused ja juriidilised isikud, kellele eelnõu järgi määratakse kriisiülesanded, peavad suutma neid igal ajahetkel täita ja kriisiolukorras järjepidevalt toimida.
Uue seaduse jõustumisel suureneb nii elutähtsa teenuse osutajate kui kohalike omavalitsuste roll kriisi lahendamisel. Elutähtsate teenuste ringi laiendatakse toiduga varustamise, sularaha käitlemise, lennuväljade toimimise, sadamate toimimise, turvateenuse toimimise tagamise ja ravimitega varustamise toimimise tagamisega ning aeronavigatsiooni teenuse ja avaliku raudteeveo tagamisega. Kui seni on sotsiaalministeeriumi ülesanne olnud tagada elutähtsa teenusena üksnes vältimatu abi, siis eelnõuga laiendatakse seda tervishoiuteenuste toimimisele, st lisaks kiirabi pidajatele ja haiglavõrgu arengukava haiglatele ka perearstidele. Elutähtsate teenuste viimine kriisiülesannete alla loob eelduse nende osutamiseks ja taastamiseks mitte ainult tsiviilkriisis, vaid ka riigikaitsekriisis, sealhulgas sõja ajal.
Kui seni pidid kriisiplaane koostama ja elutähtsaid teenuseid (näiteks veevarustus ja kanalisatsioon, kaugküte ning kohalike teede sõidetavus) tagama ainult omavalitsused, kelle elanike arv oli vähemalt 10 000, siis nüüd laieneb see kõikidele omavalitsustele. Kohalik omavalitsus peab eelnõu kohaselt tagama elutähtsate teenuste toimepidevuse, aitama kaasa evakuatsioonile, tagama sotsiaalteenuseid ja lastehoiu, alus- ning põhihariduse kättesaadavuse, samuti maksma toimetulekutoetust ja korraldama kohaliku elanikkonna teavitamist kriisiolukorras.
Uue eelnõuga tähtsustatakse elanikkonnakaitset, elanikkonnakaitse mõiste sätestatakse õigusaktis ning antakse päästeametile tööriistad korraldada varjumist, evakuatsiooni ja ohuteadete edastamist.
Eelduslikult jõustub uus seadus 2024. aasta algusest.
Tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse eelnõu eelnõude infosüsteemis: https://eelnoud.valitsus.ee/main#In3wQs8T
