Poliitikakujundamise ja õigusloome protsess

Siit leiate ülevaatliku info selle kohta, kuidas poliitikaid kujundatakse ja seaduseelnõusid ette valmistatakse ning millised on valitsusväliste osapoolte võimalused nendes protsessides osaleda.

Hea poliitikakujundamise ja õigusloome protsessi juurde käib lahutamatult arusaam, et selles on võimalik kaasa rääkida kõigil, keda muudatus puudutab, see on nii kodanikul, valitsusvälisel partneril kui eksperdil. Lisaks nõuab poliitikakujundamine mitmete valitsusosapoolte koostööd. Partnerite osalemist suunab kaasamise hea tava (KHT).

Kaasamise hea tava ei ole õigusakt, vaid soovituste kogu kõigile riigiasutustele, ja eriti neile, kes valitsuse tasandi otsuse-eelnõusid ette valmistavad.

.

Poliitikakujundamise ja õigusloome protsess

Kliki allolevatel sakkidel ja loe lähemalt:

Poliitilisel tasandil või näiteks ministeeriumis võib olla tajutav ühiskondlik probleem, mis vajab lahendamist, või võimalus, mis vajab ärakasutamist

Probleemi või võimaluse äratundmine võib alguse saada näiteks poliitikaanalüüsist, valimiseelse lubaduse andmisest, rakenduspraktika seirest ja analüüsist, ajaleheartiklist või mõnel muul moel, näiteks koostööpartnerid on viidanud seaduses esinevale kitsaskohale. Algatus on võimalik esitada ka kollektiivse pöördumise alusel.

Kõigepealt on vaja aru saada probleemi või võimaluse ulatusest (keda puudutab, kuidas, kui oluliselt) ja olemusest (kas püsiv või ajutine, teadaolev või uus, riigi või kohaliku omavalitsuse või hoopis kodanike omavaheline). Tihti võib probleeme korraga olla mitu omavahel seotut, mistõttu tuleb nende seosed hästi ära kaardistada. Vahel võib probleemi asemel olla tegu hoopis võimalusega, millest riigipoolne kinnihakkamine võimaldab elu teha paremaks ning väärib seega kaalumist.

Õigusloomeline algatus saab esimese tõuke sellest, et kehtivas seaduses on vaja midagi muuta. Suuremas plaanis juhindub valitsuse tegevus Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammist ja strateegiatest, samas võib vajadus muudatuse järele tuleneda ka EL õiguse ülevõtmise või rakendamise vajadusest või probleemidest, millele on juhtinud tähelepanu Riigikogu (näiteks läbi olulise tähtsusega riikliku küsimuse algatatud ettepanek Vabariigi Valitsusele), mõni valdkonna ministeerium, muu riigiasutus või huvigrupid.

Olenevalt olukorrast võib kas ministeerium või asjaomase valdkonna minister probleemi täpsemaks kirjeldamiseks kasutada rohelist raamatutarengukava koostamise ettepanekut või seaduseelnõu väljatöötamise kavatsust.

  • Roheline raamat on teatava valdkonna probleemi kirjeldus ja dokument diskussiooni tekitamiseks koos asjakohaste andmete ja analüüsidega.
  • Arengukava koostamise ettepanek (AKE) on ministri taotlus Vabariigi Valitsusele töötada välja valdkonna tervikliku arengu kavandamiseks valdkonna arengukava. Nimekirja AKE-dest ja arengukavadest vaata http://valitsus.ee/et/eesmargid-tegevused/arengukavad.
  • Seaduseelnõu väljatöötamiskavatsus (VTK) koostatakse selleks, et otsustada seaduseelnõu väljatöötamise vajaduse üle. VTK-s kirjeldatakse, millised on valdkonna probleemid, millised alternatiivsed lahendamise võimalused (sh õiguslikud) ning millised on väljapakutavate lahenduste prognoositavad mõjud.

 Selles etapis on väga oluline võimaldada aruteluküsimuses kaasa rääkida nii ekspertidel kui valitsusvälistel partneritel ning kodanikel.

Osalemiseks on esiteks vaja teada, millised otsused on ettevalmistamisel. Seda infot leiab valitsuse tegevusprogrammistministeeriumide õigusloomeliste algatuste ülevaatest ja ka ministeeriumide tööplaanidest.

Kaasamise hea tava näeb ette, et valitsusasutus esitab seaduseelnõu väljatöötamiskavatsuse, arengukava koostamise ettepaneku või muu prognoositava olulise mõjuga küsimuse enne otsustamist avalikule konsultatsioonile eelnõude infosüsteemi (EIS), aga vajaduse korral lisaks ka otse huvirühmade poole pöördudes ettepanekute kogumiseks ja arvamuse avaldamiseks, selgitades, miks otsuse eelnõud on vaja, ootusi saadava tagasiside suhtes ning eelnõu edasist menetluskäiku.

Mõjude hindamine on protsess, mille abil kogutakse tõendusmaterjali poliitikavalikute eeliste ja puuduste kohta, hinnates nende potentsiaalseid tagajärgi ehk mõjusid. Mõjud võivad olla nii positiivsed (eesmärgipärased) kui ka negatiivsed (ebasoovitavad), lühiajalised kui pikaajalised, otsesed ja kaudsed. Vaata ka mõjude hindamise metoodikat.

Kui osaleda soovijal ei ole selge, mille kohta täpsemalt arvamust küsitakse, tuleks seda infot küsida konkreetse otsuse ettevalmistamise eest vastutavalt teenistujalt. Lisaks on kõigil ministeeriumidel kaasamise koordinaator, kelle poole võib pöörduda, kui on üldisemaid küsimusi kaasamise korraldamise kohta ministeeriumis või ei ole selge, kes ametnikest eelnõu ettevalmistamise eest vastutab.

Selles etapis hinnatakse erinevate lahenduste sobivust. Et otsustada, milline oleks parim lahendus konkreetsele probleemile, suheldakse huvigruppidega, kogutakse infot jne. Seejuures tuleb hinnata, millised on nende lahenduste potentsiaalsed mõjud.

Peaaegu kõikide seaduseelnõude puhul on kohustuslik töötada välja eelnõu väljatöötamiskavatsus ehk VTK. VTK põhieesmärk on analüüsida eelnõu koostamise vajalikkust (milles on probleem ja mis on selle lahendus?) ja otstarbekust (millised on kaasneda võivad mõjud?). Pärast VTK asutusesisest kooskõlastamist saadetakse see avalikule konsultatsioonile ja ministeeriumidevahelisele kooskõlastamisele eelnõude infosüsteemi (EIS) kaudu.

Eesti õiguskorras põhimõttelise tähendusega eelnõudele koostatakse pärast VTK kooskõlastamist ja enne seaduseelnõu normide kujundamist eelnõu õiguslikke valikuid kajastav kontseptsioon. Nii VTK kui kontseptsiooni puhul on kooskõlastamisele kaasatud Justiitsministeerium kui koordinaator ja valdkonna ekspertidena kõik teised ministeeriumid, kelle valdkonda eelnõu puudutab.

Juhul, kui ettevalmistuse käigus on selgunud vajadus põhjalikuks mõjuanalüüsiks,  koostab (või tellib) asjaomane ministeerium põhjalikuma mõjude analüüsi selgitamaks, milline oleks parim viis püstitatud eesmärkide täitmiseks ning millised kõrvalmõjud sellega kaasneda võivad.

Valitsusväliste partnerite osalemine selles etapis on võimalus oma seisukoht välja öelda enne eelnõu kirjutamist. Ettevalmistamist juhib reeglina ministeeriumi ametnik, kelle poole saab pöörduda, samuti võib eelnõu koostamiseks olla moodustatud ka töögrupp, mis koosneb erinevate teemaga seotud riigiasutuste ja vabakonna esindajatest või ekspertidest.

Pärast ettevalmistuste tegemist ja vajaliku info kogumist töötab õigusakti ettevalmistaja välja eelnõu ja selle juurde kuuluva seletuskirja.

Eelnõu on õigusakti, otsuse või mõne muu dokumendi tekst koos kõigi juurdekuuluvate rekvisiitidega. Eelnõu ettevalmistamisele kohalduvad vastavalt asja liigile erinevad koostamisreeglid, näiteks „Hea õigusloome ja normitehnika eeskiri“ ehk HÕNTE

Seletuskirja eesmärk on põhjendada seaduse vastuvõtmise vajalikkust, eelnõu põhiseisukohti ja sellest tulenevaid muudatusi ning anda ülevaade seaduse jõustumisega kaasnevatest mõjudest. Alati on seletuskirja sissejuhatuses sisukokkuvõte, mis annab lihtsa ning selge ülevaate eelnõu eesmärgist ning sellega loodavatest peamistest muudatustest.

Kuivõrd Euroopa Liidu asjade näol on tegemist lõppastmes siseriiklike asjadega, on sisunõuded koostatavatele dokumentidele sisuliselt identsed riigisiseste algatustega. Olulise tähtsusega EL asjades koostatakse Eesti seisukohad koos seletuskirjaga, milles esitatakse Eesti seisukoht EL asja kohta koos selgituste ja põhjendustega.

Olulistes EL asjades kiidab Eesti seisukohad heaks Vabariigi Valitsus või juhul kui see ei ole vajalik, siis Euroopa Liidu koordinatsioonikogu.

Riigikogu kiidab omakorda heaks seisukohad eelkõige selliste Euroopa Liidu asjade kohta, mille rakendamine eeldab seaduse või Riigikogu otsuse vastuvõtmist, muutmist või kehtetuks tunnistamist või mille vastuvõtmisega kaasneb oluline mõju.

Eelnõu koostamise käigus konsulteeritakse ka huvirühmade,  avalikkuse ja teiste ministeeriumidega.

Valminud eelnõu esitatakse ministeeriumidevahelisele kooskõlastamisele, mis esialgu võib toimuda mitteametlikult, hiljem aga kindlasti ametlikult ja seda eelnõude infosüsteemis (EIS). EISis on kättesaavad kõik kooskõlastamiseks esitatavad eelnõud, v.a juurdepääsupiiranguga dokumendid, mis tervikuna on kättesaadavad vaid asjaomastele ametnikele.

EISi kaudu on igaühel võimalik jälgida eelnõude menetlemist, leida otsingu abil infosüsteemis olevaid dokumente, osaleda avalikel konsultatsioonidel ning kooskõlastamisel: EISi kaudu on kõikidel inimestel võimalik ID-kaardi abil avalikul konsultatsioonil või kooskõlastamisel oleva eelnõu kohta arvamust avaldada ning tellida eelnõude kohta e-mailile teavitusi.

Juhul kui ettevalmistuse etapis tehtava mõjude analüüsi käigus on selgunud, et eelnõul on oluline mõju teatud valdkonnale, esitatakse sama kanali kaudu see eelnõu ka avalikule konsultatsioonile, et asjaomased huvirühmad saaksid läbi osalusveebi arvamust avaldada. Seega EISi kaudu toimub nii eelnõude kooskõlastamine kui ka avalik konsulteerimine, lisaks hiljem ka valitsusele esitamine.

Lisaks riigisisestele dokumentidele on EISis kättesaadavad Euroopa Liidu õigusaktide eelnõud ja muud Euroopa Liidu otsustusprotsessiga seotud dokumendid.

Ametlikule kooskõlastamisele esitatakse seaduseelnõud, Vabariigi Valitsuse määruse eelnõud, arengukavade eelnõud, aga mitte tingimata ministri määruse eelnõud, mis esitatakse kooskõlastamiseks neile ministeeriumitele, kellel on eelnõus ette nähtud kohustusi või kui esitatav eelnõu puudutab nende valitsemisala või ülesandeid. 

Kooskõlastamisel annavad ministeeriumid ja riigikantselei eelnõule ja selle seletuskirjale hinnangu eelkõige lähtudes oma ülesannetest ja pädevusest. Eelnõu tuleb kooskõlastada ka üleriigiliste kohaliku omavalitsuse üksuste liitudega, kui eelnõu puudutab kohaliku omavalitsuse õigusi, kohustusi ja ülesandeid või kohaliku elu korraldust. Põhiseaduslikud institutsioonid ja valitsusvälised katusorganisatsioonid saavad kooskõlastamise etapis esitada oma arvamuse.

Kooskõlastamisel ilmnenud eriarvamused (kooskõlastamine märkustega, mittekooskõlastus) tuleb eelnõu autoril märkuse esitajatega läbi rääkida ja püüda jõuda ühisele seisukohale. Kui see ei õnnestu, arutavad ministeeriumidevahelised eriarvamused läbi kantslerid, kui ka kantslerid ei jõua ühisele seisukohale, siis tuleb need läbi arutada asjaomaste ministrite vahel. Kooskõlastamisel ilmnenud ministeeriumidevahelised eriarvamused võib esitada valitsusele alles seejärel, kui asjaomased ministrid ei ole ühisele seisukohale jõudnud.

Eelnõu koostaja vaatab läbi kõik valitsuse, huvirühmade või üksikisiku tasandilt laekunud ettepanekud ning vajadusel teeb eelnõus parandusi. Kõik kooskõlastamisel laekunud ettepanekud ja avalikul konsultatsioonil saadud arvamused lisatakse koos arvestamise või mittearvestamise märkega eelnõu seletuskirjale. 

Vabariigi Valitsus otsustab oma istungil ministeeriumides ette valmistatud seaduseelnõude heakskiitmise, annab valitsuse määruseid ja korraldusi, kiidab heaks arengukavasid ning võtab vastu Eesti seisukohad olulise tähtsusega Euroopa Liidu asjades ning teeb muid otsuseid. 

Eelnõud esitatakse Vabariigi Valitsuse istungile EISi kaudu. Seega on kõigile nähtav, millisel kujul ja millal eelnõu valitsuse istungile esitati.

Eelnõu peab olema esitatud piisavalt varakult, et enne istungit oleks ministeeriumidel, Riigikantseleil, Riigikontrollil, Õiguskantsleri Kantseleil ja huvirühmadel võimalik eelnõu mõistliku aja jooksul läbi vaadata. Läbivaatamise eesmärk on veenduda, et eelnõu on sisuliselt ja juriidiliselt korrektne. Selles etapis üldjuhul eelnõusse sisulisi muudatusi enam ei tehta.

Vabariigi Valitsuse reglemendi järgi esitatakse eelnõu vähemalt seitse kalendripäeva enne valitsuse istungi toimumise päeva. Kui eelnõu soovitatakse arutada kiireloomuliselt (st eelnõu esitatakse vähem kui seitse kalendripäeva enne), tuleb eelnõu esitamisel põhjendada, miks on kiire arutamine vajalik, mis juhtub, kui ei toimu kiireloomulist arutelu, vaid arutelu toimub sellest järgmisel istungil, ning miks ei olnud võimalik eelnõu esitada piisavalt varakult, et oleks olnud võimalik arvata see korraliselt istungi päevakorda.

Igal esmaspäeval kogunevad Stenbocki majas ministeeriumide kantslerid, kes vaatavad üle valitsusele esitatud materjalid. Kantslerite nõupidamist käsitletakse ka ministeeriumidevahelise viimase kooskõlastusena.

Peaminister kinnitab istungi päevakorra kava reeglina kolmapäeviti. Valitsuse kommunikatsioonibüroo avaldab valitsuse veebilehel istungi kommenteeritud päevakorra kava reeglina kolmapäeva õhtul.

Valitsuse istungi kutsub kokku peaminister. Valitsuse korraline istung toimub tavapäraselt üks kord nädalas, neljapäeviti algusega kell 10 Stenbocki maja Istungite saalis ja seda juhib peaminister. 

Istungi alguses võib istungi juhataja ministri ettepanekul otsustada kiireloomulise asja lisamise päevakorda.

Valitsus teeb istungil ametlikke otsuseid. Istungid on täpselt reglementeeritud ja põhjalikult ettevalmistatud. On kujunenud tavaks, et valitsus teeb otsuseid konsensuslikult, püütakse saavutada üksmeelt.

Istungist võtab lisaks ministritele sõnaõigusega osa riigisekretär, sõnaõigusega võib osa võtta õiguskantsler ja oma ülesannetesse kuuluvais asjus riigikontrolör.

Istungi toimumise ajal avaldab valitsuse kommunikatsioonibüroo jooksvalt teateid selle kohta, mida valitsus on otsustanud. Pärast istungit toimub valitsuse pressikonverentsmille otseülekannet saab veebis igaüks jälgida, samuti on valitsuse veebilehelt kättesaadavad pressikonverentside stenogrammid.

Istungil heakskiidetud valitsuse määrustele kirjutavad alla peaminister, asjaomane minister ja riigisekretär, korraldustele peaminister ja riigisekretär. Valitsuse määrused ja Riigi Teatajas avaldamisele kuuluvad korraldused esitatakse avaldamiseks hiljemalt järgmisel päeval pärast allakirjutamist ja avaldatakse seitsme tööpäeva jooksul pärast nende esitamist Riigi Teatajasse. Valitsuse määrus jõustub mitte varem, kui kolmandal päeval pärast avaldamist.

Valitsuses heakskiidetud seaduse ja Riigikogu otsuse eelnõud esitatakse Riigikogule.

Lisaks valitsuse istungitele toimuvad ka valitsuskabineti nõupidamised. Kui istungitel teeb valitsus ametlikke otsuseid, siis valitsuskabineti nõupidamised on valitsuse liikmete töönõupidamised, kus arutatakse mitmesuguseid valitsuse pädevuses olevaid olulisi küsimusi ja nõupidamisel otsustatul on valitsuse liikmete vahelise kokkuleppe iseloom.

Kabinetinõupidamine toimub üldjuhul neljapäeviti algusega kell 16 Stenbocki majas. Kui kabinetinõupidamisele esitatud asjad ei eelda pikka arutelu, võivad nõupidamised toimuda ka kohe pärast valitsuse istungi lõppu. Tavapäraselt ei toimu nõupidamisi siis, kui peaminister on Eestist ära, samuti suvepuhkuste perioodil ja jõuluajal. Nõupidamise toimumise, selle aja, koha ja päevakorra otsustab peaminister. Nõupidamisel osalevad valitsuse liikmed, riigisekretär, riigikontrolör ja õiguskantsler.

Üldjuhul avaldab valitsuse kommunikatsioonibüroo kabinetinõupidamise päeval nõupidamise päevakorrapunktide loetelu koos selgitusega.

Riigikogu võtab vastu seadusi ja kiidab heaks poliitika põhialuste nimelisi dokumente ning ka Eesti seisukohad selliste Euroopa Liidu asjade kohta, mille rakendamine eeldab  seaduse või Riigikogu otsuse vastuvõtmist, muutmist või kehtetuks tunnistamist, või mille vastuvõtmisega kaasneb oluline mõju. Riigikogu võib ka ise algatada seaduseelnõu või riiklikult tähtsa küsimuse arutelu.

Riigikogu tööperioodi nimetatakse istungjärguks ja aastas on kaks korralist istungjärku. Riigikogu töö toimub täiskogu istungitel, komisjonides ja fraktsioonides. Riigikogu istungid on avalikud ja neid saab jälgida istungisaali rõdult või internetist.

Pärast eelnõu üleandmist Riigikogule teeb juhatus kolme tööpäeva jooksul otsuse eelnõu menetlusse võtta ja määrab juhtivkomisjoni, kes hakkab eelnõuga tegelema. Hiljemalt seitsme Riigikogu töönädala jooksul menetlusse võtmisest saadetakse eelnõu esimesele lugemisele.

Seaduseelnõusid menetletakse tavaliselt kolmel lugemisel. Lugemiseks nimetatakse seaduseelnõu arutamist Riigikogu täiskogu istungil. Seaduse vastuvõtmiseks peab toimuma kolm lugemist, vaid mõnel juhul, näiteks välislepingute ratifitseerimisel, võib piirduda ka kahe lugemisega. Kõigi kolme lugemise protseduur käib Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse kindlate reeglite järgi. Lugemiste vahel töötab seaduseelnõuga juhtivkomisjon.

Esimesel lugemisel arutatakse eelnõu algataja osavõtul eelnõu üldpõhimõtteid ning otsustatakse, kas eelnõu menetlemist jätkatakse ja määratakse muudatusettepanekute esitamise tähtaeg (üldjuhul 10 tööpäeva), või lükatakse eelnõu tagasi.

Eelnõu teisel lugemisel toimub eelnõu sätete arutelu. Muu hulgas vaadatakse läbi laekunud muudatusettepanekud ning otsustatakse, millised muudatused eelnõu tekstis teha. Kui eelnõu sätetega tuleb juhtivkomisjonis tööd jätkata, katkestatakse eelnõu teine lugemine ja määratakse uus muudatusettepanekute esitamise tähtaeg.

Eelnõu kolmandale lugemisele esitab juhtivkomisjon lõpliku keelelise ja tehnilise viimistluse saanud eelnõu teksti ning toimub eelnõu lõpphääletus.
Üldjuhul on seaduse vastuvõtmiseks vaja poolthäälteenamust ehk enamus istungil osalevatest saadikutest peab hääletama seaduse vastvõtmise poolt. Erandiks on põhiseaduses loetletud seadused, mille vastuvõtmiseks on vaja Riigikogu koosseisu häälteenamust ehk poolthääli peab olema vähemalt 51. Selliseks seaduseks on näiteks kodakondsuse seadus.

Lisaks seadustele võtab Riigikogu vastu erinevaid otsuseid, avaldusi, deklaratsioone ja pöördumisi. Nende menetlemise kord erineb mõnevõrra seaduseelnõude omast.

Üldjuhul menetletakse eelnõu eelkirjeldatud protseduuri alusel, kuid teatud juhtudel on ka seaduses sätestatud menetluslikke erisusi. Näiteks põhiseaduse ja riigieelarve seaduse muutmise osas või eelnõu panemisel rahvahääletusele.

Riigikogus vastuvõetud seadusele kirjutab alla Riigikogu esimees. Seejärel saadetakse seadus väljakuulutamiseks Vabariigi Presidendile.

Riigikogus vastuvõetud seadused kuulutab välja Vabariigi President. Väljakuulutatud seadused avaldatakse Riigi Teatajas.

Vabariigi President võib jätta Riigikogu poolt vastuvõetud seaduse välja kuulutamata ja saata selle koos motiveeritud otsusega neljateistkümne päeva jooksul, arvates saamise päevast, Riigikogule uueks arutamiseks ja otsustamiseks.

Kui Riigikogu võtab Vabariigi Presidendi poolt tagasi saadetud seaduse muutmata kujul uuesti vastu, kuulutab Vabariigi President seaduse välja või pöördub Riigikohtu poole ettepanekuga tunnistada seadus põhiseadusega vastuolus olevaks. Kui Riigikohus tunnistab seaduse põhiseadusega kooskõlas olevaks, kuulutab Vabariigi President seaduse välja.

Riigi Teataja on Eesti Vabariigi ametlik võrguväljaanne. Kui Vabariigi President kuulutab seaduse välja, esitatakse see Riigi Teatajale avaldamiseks hiljemalt järgmisel päeval ja avaldatakse seal seitsme tööpäeva jooksul pärast esitamist. Seadus jõustub kümnendal päeval pärast Riigi Teatajas avaldamist, kui seaduses ei sätestata teist tähtaega. Kui Vabariigi President seadust välja ei kuuluta, avaldatakse vastav otsus samuti Riigi Teatajas.

Kui seadusi, määruseid ning erandina ka Riigikogu otsuseid ja valitsuse korraldusi muudetakse, koostatakse enne avaldamist muudatusi sisaldavad terviktekstid, st tekstid kuhu on sisse viidud kõik vastuvõetud muudatused, ja avaldatakse need koos muutvate aktidega.

Riigi Teataja väljaandja analüüsib ka seaduses sisalduvate volitusnormide muudatusi ja nende kehtetuks muutumise korral korraldab vastavate volitusnormide alusel antud määruste kehtetuks märkimise Riigi Teatajas.

Riigi Teataja ilmub alates 27. novembrist 1918, internetis alates 1997. aastast ning 1. juunist 2010 lõpetati kasutajate vähesuse tõttu paberil Riigi Teataja väljaandmine.

Kui seadus on jõustunud, peab eelnõu välja töötanud ministeerium ka tagama, et sihtrühmad teavad muudatustest ja oskavad uues õiguskorras tegutseda. Vajadusel korraldatakse näiteks koolitusi. 

Seaduse väljatöötaja hindab teatud aja möödudes pärast akti kehtima hakkamist seatud eesmärkide saavutamist ning oodatud ja ettenägematute mõjude realiseerumist. Vastavalt järelhindamise tulemustele otsustatakse, kas on tarvilik luua uus tegevuskava saavutamata eesmärkide saavutamiseks või soovimatute mõjude neutraliseerimiseks.

Viimati uuendatud 29.04.2022