Infotahvli avamisüritusest võtsid osa riigisekretär Taimar Peterkop, endine riigisekretär Uno Veering, Raplamaa Vabadusvõitlejate Ühenduse esindus, Rapla valla esindajad, Sikeldi küla elanikud, Jakob Westholmi koolid õpilased , MTÜ K. Pätsi muuseumi ning J. Laidoneri Seltsi liikmed ning Tallinna XXI Kooli liputoimkond.
Helmut Maandi nimetati riigisekretäriks viimase okupatsioonieelse peaministri Jüri Uluotsa poolt 18. septembril 1944. See tähendab, et Maandi tunnistas Otto Tiefi valitsuse ametisse astumist ning ta avaldas valitsuse koosseisu Riigi Teatajas. Kui Tiefi valitsus pidas Põgaris 22. septembril oma viimase istungi, siis otsustati lahkuda vabasse Läände. Kahjuks ei saabunud Rootsist tellitud kaater kokkulepitud ajaks valitsuse liikmeid peale võtma ning kollektiivse arreteerimise vältimiseks lahkusid valitsuse liikmed Puisest. Maandi jäi ning kui lõpuks kaater saabus, siis lahkus Maandi ainsana Rootsi. Vabasse maailma võttis ta kaasa ainsa eksemplari säilinud Riigi Teataja numbri, mis oli dokumentaalseks tõendiks Tiefi valitsuse loomise kohta ja aluseks õigusliku järjepidevuse kandmisele. Vastuolude tõttu järgmise valitsusjuhi August Reiga vabastati Maandi ametist 15. jaanuaril 1945. Rei ennistas ta ametisse 18. detsembril 1949, kuhu ta jäi kuni 11. jaanuarini 1953
Siinkohal avaldame riigisekretär Taimar Peterkopi kõne infotahvli avamisel.
Austatud Helmut Maandi järeltulijad, endine riigisekretär, vallavanem, Sikeldi küla rahvas, koolinoored ja teised!
Meeldejäävat, ja loodan, et ka õpetlikku, vastupanuvõitluse päeva meile kõigile! Vastupanu okupatsioonivõimule ja võitlus vaba Eesti eest algas 17. juunil 1940. Siis okupeeris Nõukogude Liit, täna agressioonisõda Ukrainas pidava Venemaa eellane, jõuähvardusel MEIE riigi. Vastupanu nö esimene faas lõppeski 79 aastat tagasi just täna, kui oli saanud selgeks, et mõned päevad tagasi loodud Otto Tiefi valitsusel puuduvad võimalused, kindlasti aga mitte tahe, kaitsta Eestit. Vabariigi Valitsus otsustas jätkata võitlust suveräänse ja rahva enesemääramisel õiguse alusel 1918. aastal loodud riigi eest vabas maailmas.
Vabariigi Valitsus oli otsustanud päev varem, 21. septembril 1944, lahkuda Tallinnast Läänemaale. Oli ju punaarmee murdnud 17. septembril läbi Emajõe rindejoone ning hoolimata iseseisva Eesti eest võidelnute vastupanule, liikus kindlalt Tallinna suunas. Relvajõudude nappust ei suutnud kompenseerida ka Soomest kodumaale naasnud 72. aastase eruadmiral Johan Pitka eeskuju asuda Tallinna kaitsele. Taandumisega Läänemaale püüti organiseerida sõjakeerises segi pillutatud Eesti üksuseid ja sellega pikendada relvastatud vastupanu jätkumist, kuid jõudu jäi väheseks.
Seejuures tahan rõhutada, et Tiefi valitsuse otsus taanduda pealinnast ja hiljem emigreeruda EI olnud allaandmine. Vastupidi, see oli vastupanuakt. Kui lihtne oleks olnud valitsusel laevaga lahkuda Tallinnast Soome, Rootsi.. Aga EI, nemad püüdsid viimase hetkeni hoida kasvõi pisikest, kuid faktiliselt eksisteerivat osa Eestist põhiseadusliku riigivõimu kontrolli all. Ja nüüd tagantjärele tarkusena, see sai pea kõigile neile ka saatuslikuks.
Tiefi valitsuse esialgsest üheteistkümnest ministritest pääses okupatsioonivõimu repressioonide eest vaid kolm, vanimana välisminister August Rei, lisaks siis kaubandus- ja tööstusminister Rudolf Penno ning kohtuminister Johannes Klesment. Rahvusvahelise õiguse, aga ka Eesti põhiseadusliku korra seisukohast Eesti Vabariigi kontinuiteedi jätkamiseks sellest peaaegu, et piisas. Miks peaaegu? Kehtib ju printsiip ex iniuria ius non oritur ehk õiguserikkumine ei saa tekitada õigust.
Asi selles, et lisaks juriidilistele konstruktsioonidele oli vaja ka faktidega toestada Eesti rahva või rahvaesindajate selget soovi oma riigipidamist jätkata. Ja siin tulebki mängu riigisekretär Helmut Maandi.
Üldteada faktina oleme kursis, et just Helmut Maandil õnnestus ainsana viia vabasse maailma professor Uluotsa poolt antud otsuseid, sealhulgas Otto Tiefi valitsuse ametisse nimetamist, sisaldav Riigi Teataja. Lisaks aitas Maandi taastada, seda juba küll mälu järgi ja Rootsis, Tiefi valitsuse poolt heaks kiidetud deklaratsiooni, milles anti teada Eesti riikliku iseseisvuse taastamisest ja valitsuse moodustamisest, kuulutati Eesti käimasolevas sõjas neutraalseks ja protestiti Punaarmee sissetungi vastu. Mõlemal juhul oli see just Maandi, kes aitas tervele maailmale tõestada eestlaste vastupanu kestmist okupantidele.
Maandi roll põhiseadusliku valitsuse otsuste avaldamisel ei saa üle hinnata. Ja seesama eeskuju ning kompromissitus sunnib, ja ka inspireerib, mind igapäevaselt korraldama valitsuse otsuste ja soovide kiiret ja tõhusat täitmist ja teatavakstegemist.
Kuna Tief ise arreteeriti 10. oktoobril 1944 Eestis ning 9. jaanuaril 1945 suri peaminister presidendi ülesannetes Jüri Uluots 54-aastasena Stockholmis, siis asus Tiefi valitsuse vanima liikmena August Rei peaministriks presidendi ülesannetesse. Tiefi valitsus kestis juriidiliselt kuni nn Oslo ehk Eesti Vabariigi esimese eksiilvalitsuse kokkuseadmiseni 12. jaanuarini 1953. aastal. Ja sel aastal möödus sellest juba 70 aastat.
Vastupanuvõitlus punasele kurjusele Eesti eksiilvalitsuse tasandil oli kõike muud kui roosiline. Seda siis nii ületamatute isiklike ja maailmavaateliste vastuolude tõttu, väga piiratud ressursi, aga ka näiteks emigrantide piiratud poliitiliste vabaduste tõttu Rootsis. Asja ei lihtsustanud ka Eesti pagulaskonna hajutatus. Aga kõigest hoolimata järjepidevus kestis: Rei nimetas ametisse Sikkari ja hiljem Warma juhitava valitsuse, Warma Kindi, Kint Marga ja Mark Penno valitsuse. Viimane peaminister presidendi ülesannetes Heinrich Mark andis 7. oktoobril 1992 vastvalitus Riigikogu VII koosseisule üle Eesti põhiseadusliku ja järjepideva riigivõimu. Eksiilvalitsus lõpetas tegevuse!
Seistes täna siis Sikeldi tuuleveski varemete jalamil, tahan rõhutada, et maailm on meie endi kätes! Seda nii noortele kui vanadele. Helmut Maandi, siitsamast Raplamaalt pärit möldri poeg, täitis sihikindla tegevusega oma kodanikukohustuse ja.. ta muutis maailma. Sest ilma tema tegevuseta ei oleks saanud 1991. aastal taastada Eesti Vabariiki õigusliku järjepidevuse alusel; ei oleks olnud eksiilvalitsust; ja tänane Eesti ei ole see, kus elame. Lühidalt, igaühel on meil täita oma roll nii kodaniku kui pereliikmena; igaüks peab püüdlema oma eesmärkide saavutamise poole, olgu nad siis nii ebareaalsed kui tahes. Olgu Helmut Maandi lugu meile kõigile innustuseks.
